Eelmise aasta kevadel sai vastu võetud otsus, et mopeedikeskuses peab igksjuhuks olema mopeede ka selleks, kui mõnel küllasaabuval mopeedihuvilisel oma mopeedi kaasas ei ole, aga tahaks koos teistega ringisõitma minna, samas annaks see võimaluse ka mopeedimatkade korraldamiseks väikestele gruppidele. Muuseumieksponaate sõitudeks aga eriti anda ei tahaks ja samuti läheks nende pidev elushoidmine liiga töömahukaks. Sai siis otsustatud uute masinate kasuks. Samas sai masinaparki valides endale nõudeks seatud, et masin peab välja nägema kõige klassikalisem mopeed ning võimalikult töökindel ja hooldevaba. Kõiki neid nõudeid tundus täitvat Tomos Flexer. Ainsaks visuaalseks miinuseks valuveljed. Suurimaks plussiks automaatsidur koos kahekäigulise automaatkäigukastiga, mis teeb masinaga sõidu võimalikuks ka eelneva mopeedikogemuseta inimesele.
Kokku sai omale kohapeale sõitjaid ootama toodud 5 Flexerit.
Siiani on selle esimese aastaga masinate läbisõidud suhteliselt väikeseks jäänud ja on 300-500km masina kohta. Midagi halba öelda ei ole ja ühtki lagunemist ei ole ette tulnud. Suurimaks miinuseks tundub olevat ülitäpselt euronormile vastavusse viidud tippkiirus - täpselt 45kmh. Selle saavutamiseks on masinal hing suhteliselt kinni poodud - imeväike segudüüs karburaatoris, siisenevat õhku piirav toru õhupuhastis ja kahtlaselt pikk leegitoru. Eks see düüs olegi kõige häirivam asi, kuna selliselt kinnipoodud seguga on järsul kiirendamisel "auk sees". Prooviks sai kahel masinal düüse natukene suuremaks hoonitud ja hakkasid kohe tunduvalt ühtlasemalt töötama aga veidikene on ikka veel puudu. Tõenäoliselt tuleb kõigil sees olevad 52 düüsid (nagu võrril) asendada "paar numbrit suurematega" - 58-64.
Automaatkastile midagi ette heita ei ole ja ei tunne mingit vajadust mõtetu manuaalse käiguvahetuse järele, kui masin seda piisavalt hästi iise teha oskab.
Sellisena nad peale ümber olnud pappkastide eemaldamist välja nägid.

Siin juba komplekteerituna. Lisatud ka kõigile masinaile küljekotid (mis mõeldud küll reaalselt matkajalgratastele, aga sobisd ka mopeedidele ideaalselt) ja tehtud kottidele alusraamid.

Kütusepaagiks on raamitoru.


Sadula all panipaik mutrivõtmetele.

Lähi ja kaugtuled.

Kuna mingeid gondleid masinal ei ole, siis kahjuks ei ole valikut ja spidomeetri valgustuse ja tulejuhtmete pistikud lihtsalt jäävad näha.

Karburaator asub natukene halva kohapeal - mopeedi küljel ning saab selletõttu kogu nii ümberkaudse kui esiratta alt lendava "ilmastiku" endale selga.


Nii enda kui ka külastajate väiksemate pereliikmete tarvis sai üks mopeedidest varustatud lasteistmega. Eestis on see harjumatu pilt ja kindlasti hakkavad paljud inimesed mind lapse tapmiskatses süüdistama, aga näiteks Hollandis ja Rootsis on see suhteliselt tavaline nähtus. Tomose Hollandisw müüdavatel versioonidel on lastetool lausa valitava ametliku lisavarustuse hulgas.


Uusaasta vastuvõtmine mopeedikeskuse versioonis.


Täna sai auto viidud paariks päevaks teenindusse. Päästeparvena oli jalgrattaraamil auto taga kaasas mopeed, millega maale tagsi tulla...

... ja ka 500km sai selle sõidu ajal sellel masinal täis

Kuna tee kahtlaselt porine ja ligane, sai see masin peale mootori alumise poole ja oma selja vaatmist varustatud prooviks klassikalise kalamehetuuninguga - triibukummist porilappidega. Kahjuks nende funktsionaalsust katsetada veel ei jõudnud. Piltidel näha olev pori on linnast kojusõidust, kui veel lappe paigaldatud ei olnud.

