Uudishimu selle masina hingeelu uurimise ja loomulikult ka omamise vastu on olnud suur.
Ainuke, mi õnnestus kõigepealt leida, oli kunagi tehase pressiteade, et sellist mudelit on tootma hakatud:
НОВЫЙ ДОРОЖНЫЙ ВЕЛОСИПЕД
Новый дорожный велосипед "В-901" с двигателем "Д-4" выдержал самый трудный экзамен. Его испытывали на различных дорогах при максимальной скорости 35 км/час. И всюду он шел хорошо. Установленный амортизатор и покрышки размером 26'х2' позволят даже по плохим дорогам ехать на большой скорости. Весит новая машина с двигателем 26 кг. Конструкция ее разработана на Харьковском велозаводе.
Харьковский совнархоз.
Техника-молодежи 11/58
~5a tagasi sai juhuslikult leitud Lõuna-Eestist saadaval ka sellise masina elusuuruses eksemplar... aga kahjuks minu omaks see ei saanud. Eks olin ka ise loll - üks tuntud eesti vanatehnikaguru, kellel oli parajasti sinnakanti asja ja kellel palusin antud masina üle vaadata, enne kui sellele hakkan järgi sõitma, pani Kirssi ja ostis selle vaikselt lihtsalt endale ära. Enne seda ei teadnud sellest, millega tegu on, ei selle müüja ega see spetsialist, aga kellele ma enamvähem mõistetava seletuse koostasin (niipalju/vähe, kui ma ise sellel momendil sellest masinast teadsin), et ta oskaks masina spetsiifiliste detailide olemasolu ja komplektsuseastet hinnata.
Eks läks nagu läks ja jäi vaid loota, et neid masinaid ehk liigub veel.
Selle sõiduki ametliku kasutusjuhendit ei ole siiani kahjuks leida õnnestunud. Enamvähem on tehnilised andmed ja joonis olemas Harkovi tehase toodangut tutvustavas tolleaegses üldraamatus.



Vahepeal sai kiibitsetud ühe läti tuttava leitud masina pilte ja endal õnnestus hankida vaid V-901 raam ning heietatud mõtet, et kunagi selle ümbere osade kaupa masin kokku korjata.

Aga lõpuks jõudis elu spiraalina jälle minu jaoks positiivsesse perioodi tagasi ja mõni kuu tagasi sai juhulikult ühel oksjonil nähtud müügis "vana abimootoriga jalgratast". Seekord olin targem ja ostsin selle roostes vanaraua ilma mingite kommentaarideta lihtsalt enapakkumisel suhteliselt mõistlikuks jäänud hinnaga ära. Proovisin saatust küll ka seekord ja palusin müüja lähedal elaval tuttval mopeedihuvilisel kohe nii kiiresti kui võimalik peale oksjoni lõppu selle masina enda juurde hoiule võtta ja müüjaga ära arveldada. Et asi veel segasem ja riskantsem oleks, tõi selle kuu tagasi teine vanamopeedihuviline selle mulle sealt minu juurde ära.
Tegu tundub olevat ühe omaniku jagu olnud masinaga, mis on viimased mõnikümmend aastat kuskil kuuris seisnud ja kuskohast siis sõiduki müüki pannud vanavarakorilane selle leidis ja omanikult endale kauples. Hiljem on selgunud, et sõiduki rattakott oli isegi tagavaratihendeid, kolvirõngaid ja muid pisipudinaid täis olnud... aga iseenesestmõistetavalt tühjendas müüja selle enne müüki panekut.

Siin üks pilt ka koos kaasfoorumlasest modelliga, mille järgi on hea masina suurusest (õigemini küll väiksusest) aru saada:

Kuigi üleni lausroostes, on masin enamvähem komplektne ja mis põhiline - ilma igasuguste ümberehitusteta. Sügistalvise hooaja avamisel sai publiku tungival nõudmisel ka järgi proovitud - sõiduk käivitus ja liikus omal jõul.




Mootor on antud isendil Kovrovi tehase päritolu Д4k ja ka bensiinipaak on samast kohast ja sellele vastava embleemiga.





Spetsiifilisematest detailidest on puudu mõlemad ketikaitsed, esivedrud ja tagumine käsipidur. Kõige keerulisemaks saab olema tõenäoliselt esivedrude hankimine.




Siiani ei olegi otsusele jõudnud, kas puhastada masin lihtsalt korralikult ära, otsida puuduvad detailid ja komplekteerida ning jätta muidu sellise "omas mahlas" olekuna, või hakata seda taastama.