Sõidupäevik mopeediga alaskale bigfooti otsima sõitmisest:
http://www.crappylittledreams.com/expedition.htm

Eelmisele postituse lisa:
http://mopedtosouthamerica.com/
Ja tükike videomaterjali
http://mopedtosouthamerica.com/htdocs/trailer.htm

Krt alaväärsuskompleks tekib selliseid mehi vaadates

keegi eesti meestest euroopa mastaabis retke ei tahaks ette võtta?

Oma mätta otsast vaadates on kaks suurt probleemi.

Esimene ehk peamine on bürokraatia. Piiritagustel maadel on mopeedid registris ja kohustusliku kindlustuse all.Kuna meil arvele võtta ja kindlustada ei saa, seega ei saa ka kindlustada, et piiri taha minna.

Teine asi on vajadus mugavama isendi järgi. Minu aparaat paraku võtab selle koha, millega istutakse üsna kiiresti läbi Pikem distants teeb ilmselt vigaseks

Njah... mõnede aastate tagused stabiilsed 500-600 kilomeetrised nädalavahetuse tripid Deltaga kahvatuvad olematuteks selle kõrval.
Aga samas,tänu Läti ja Soome mopeedireeglitele läheks pikemate mopeedimatkade tegemine suht keeruliseks.
Kaua sa korduvalt neid samu kauni kodumaa teid ikka mõõdad .

Ja hetkel aknast õue vaadates sooviks Priit_IZ-ile selleks nädalavahetuseks head mopeedireisi koos väikese lumes sumpamisega !

PS.Pikematest otsadest rääkides.
Kas mitte üks siinse foorumi liikmetest? mitte suht poisikesena Deltaga Karpaatides ei käinud?

Mastaape pole küll ollagi, eelnevatega võrreldes, aga võtan julguse kokku ja postitan ikka.



Väljavõtted reisipäevikust.


06.08.2004
Leian internetist info paari nädala pärast Rootsis, Borlänges, toimuvate nostalgiapäevade ja vanamopeedide kokkutuleku “Mellstträff” kohta.

10.08.2004
Tärkab mõte minna ja hakkan uurima, kus kohas küll asub koht nimega Borlänge. Internetis saab küll kommuuni kohta rootsikeelset üldinfot aga mida ei ole ei ole komuuni asukoha kohta rootsis.
Peale pisikest otsimist leian ka linna rootsi kaardilt üles. Silmaga hinnates jääb kilometraaz Stockholmi või Kapellskäri sadamast umbes 300km. Mõte minna süveneb.

12.08.2004
Hakkan uurima laevaaegu ja piletihindu. Samas püüan ka paari tuttavat kaasa meelitada. Kes ütlevad kohe ei, kes võtavad mõtlemisaja.

13.08.2004
Üritan Tallinkist uurida, mis asi on nende arvates mopeed – hinnakirjas sellist sõidukit neil pole – on olemas jalgratas ja mootorratas. Täpset infot ei oska keegi anda, rohkem kaldutakse selle poole, et kuna mootor on peal, siis on ikkagi tegu mootorrattaga... milega mina ei taha hästi nõustada.

13.08.2004
Olen valiku ees, et millise mopeediga minna – esmane valik kõigub kahekäigulistest Riga-4, Verhovina-6 ja “sääreväristajatest” Gauja, Riga-7 ja Riga-13 vahel. Riga-4 ja Gauja on läbi elanud täieliku noorenduskuuri ja nendega ei raatsi hästi sellist kurnavat reisi ette võtta. Verhovina vastu räägib see, et ta pole mitte pedaalide vaid jalapulkadega ja eeldab jalgrattapiletiga praamile minnes suuremat vaidlust sadamas. Riga-13 on jälle vanamopeedikokkutulekule minekuks liiga hilise sünniaastaga. Nii jääbki sellest valikust üle Riga-7.

14.08.2004
Kuna öist ümbermõtlemist sõiduki osas ei ole toimunud, alustan sõidueelse tehnoülevaatuse ja kohendamisega (see aasta polnudki veel seda masinat käivitanud). Kontrollin ja määrin rattalaagrid, roolilaagrid, esihargi juhtpuksid, kontrollin kettide seisukorra. Kahtlust tekitab natukene tagakummi pragunenud äär... aga õnneks leian ka selle asemele riiulist ideaalses korras oleva originaaleksemplari (olen otsustanud minna võimalikult ajastuidentse masina ja sõiduvarustusega).
Arvestades sääreväristajate tehasetulede väikest valgusjõudu ja töökindlust otsustan oma turvalisuse huvides võtta kaasa ka juhtrauale paigaldatava patareidega jalgrattalambi ja vilkuvate dioodidega tagatule, et vajadusel udusse või pimedusse jäädes need masinale lisada. Samuti paigaldan ühtlase matkakiiruse hoidmiseks ja läbitud kilometraazi järgi orienteerumise lihtsustamiseks ka jalgratta 69 kroonise digispidomeetri.
Edasi algab ettevalmistuse vastutusrikkam osa – sobiva mootori valimine ja selle hingeelu kontrollimine. Masinale linnaliikluseks vahel olevat “suure loksuga” kolviga ja kergel tõstetud survega kiires pöördes töötama arvestatud mootorit ei pea pikaks matkaks just kõigesobivamaks.
Valikus vaatavd riiulist vastu veel paar restaureeritud ja natukene kasutatud mootorit, ja üks uus, veel kordagi käivitamata mootor. Otsustan reisiks komplekteerida uue mootori (ennem ikkagi osaliselt lahti võetud ja kontrollitud) kasutatud süütemängu (kuna piisavalt aega uute mähiste piisavatöökindkuse kontrollimiseks kahjuks enam pole) ja uute kontaktide, kondeka, küünlajuhtme ja piibuga. Ülekande jätan sama mis sellel masinal oli juba kunagi ammu, minu juurde sattudes (taga on 4 hammast suurem ketiratas).
Esimesel mõnekilomeetrisel testsõidul käitub masin viiskalt, ainult sidur on suure müraga, nagu enamus võrridele iseloomulik. Teen veel prooviks linnas 5 km ringi ja jään masinaga ja tehtud tööga rahule.

15.08.2004
Helistan üle tuttavad, keda ei olnud siiani veel kindlat otsust reisile tuleku suhtes vastu võtnud... ja saan kõigilt, nagu oligi arvata, eitavad vastused.
Teen masinaga igaksjuhuks veel 10km sõidu, kontrollin üle, ega ei ole kuskilt miskit polti/mutrit lahti jäänud ja panen masina garaazi reisi algust ootama.

17.08.2004
Broneerin omale ja “jalgrattale” pileti 19.08.2004 väljuvale reisile Paldiski-Kapellskär.

18.08.2004
Ostan oma pileti välja. Tangin masina (6L) ja igaksjuhuks ka kanistri (5L) valmis seguga. Pakin kogu oma varustuse – telk, magamiskott, riided, mutrivõtmed vanasse ETKVL pätitolu pappkohvtisse, mille kinnitan pakiraamile kuhu otsa kinnitan ka kanistri tagavarakütusega (kõik kokku 32kg). Sõiduvarustuseks valin Salvo “munakoore”, vanad kaitseprillid, “pika varrega”mootorratturi nahkkindad, sideelektriku kummeritud presentmantli ja rootsi sõjaväesaapad. Hommikul sadamas vaidluste vähendamiseks otsustan mootori musta pakkekilega sissepakkida ja sadamast laevale minna vändates...

19.08.2004
08.00...
Hommikul sadama chek-in'is väidetakse, et minu masinal on ju mootor peal ja see on mootorratas... mina väidan, et see mootor on pagas. Minut paar vaidlust... ja olengi laevas. Kogu laevapersonali suhtumine minu sõidukisse on igati meeldiv ja abivalmis. Võtan koha laeva dekil sisse ja hakkan 10 tundi parajaks tegema...
Peale tunnist molutamist ja ilusa ilma nautimist näen äkki tuttavat nägu. Tore on näha ilusat naismootorratturit sellises ülekaaluliste turistide seltskonnas... ja juttu jätkub kauemaks. Meeldiv üllatus on veel see, et tuleb välja, et ta omab kodustatud rootslast umbes seal piirkonnas, kuhu olen planeerinud ööseks jõuda... ja mul avaneb võimalus ööbida nende hoovis asuvas haagiselamus.... nüüd on vähemalt eesmärk, kuhu täna õhtuks oma matkaga jõuda.
18.00...
Olen rootsimaa pinnal... läbin edukalt ja ilma mingite lisaprobleemideta tolli ja piirikontrolli, pakin oma mootori lahti ja alustan oma reisi.
Kuna laevas kahjuks olid Rootsi kaardid otsas, siis põikan sisse paari teelejäävasse tanklasse... ka seal pole... ja otsustan oma reisi teha kõhutunde ja teeviitade järgi... ehk ikkagi kuskilt õnnestub see kaart hankida.
Peale esimese 50km läbimist teen väikese suitsu pausi ja kontrollin kontaktivahet (uued kontakdid ju...).
21.00...
Hakkab pimedaks minem, lisan tagumise kohvri külge punase “jalgrattavilkuri” ja jätkan teed.
Tekib kange tahtmine teha väike lõikamine ja kasutan illegaalselt 5km E4 maanteed....
Uppsalasse jõudes hakkan vapralt mööda ringteed otsima omale sobivat suunda, et magamiskohta jõuda.... kui äkki näen taga vilkuritega politseimasinat. Egas muud neid eriti ei huvitagi, kui see, et kust ma tulen ja kuhu lähen. Igatahes soovitavad nad mul turvalisuse huvides ringteelt lahkuda ja linna sisse sõita ja siis sealt sobivale suunale uuesti välja sõita... ei taha nendega ka vaidlema hakata, et see lõik siin ei ole kiirtee ja siinon sõitmine täiesti legaalne päriselt ja et mul on veel ainult 3km sobiva teeotsani jäänud.... ja suundungi linna.
Tunduvalt keerulisem on linnast uuesti (õiges suunas) välja sõitmine... õnneks leian ühe avatud bensiinijaama, kuskohast õnnestub hankida nii Uppsala kui ka rootsi kaardid... ja leiangi õige teeotsa.
Peale 10 km läbimist jään õige asula, mis mulle ennem öeldud oli, keskel kiriku ees seisma ja helistan tuttavale. Saan lihtsa seletuse – sõida asulast läbi, varsti lõppeb tee kolmikristiga, sealt siis 100m paremale ongi õige maja. Kui olen 4km juba asulast väljas ja tee ei kipugi veel otsa lõppema, helistan uuesti. Jõuame otsusele, et ju olen siis mööda sõitnud, keeran otsa ringi ja sõidan tagasi. Varsti olen jälle samas kohas, kiriku ees, tagasi... ja helistan jälle. Jõuame otsusele, et ootan seal ja ta tuleb mulle autoga vastu. 10 minuti pärast jätkan siis sõitu auto järel... ja kohalejõudes avastan, et sinna “teeotsalõppemiseni” oli tervelt 7,5 km.
Aga õnneks kõik muu on nii, nagu ennem räägitud... saan magamiskoha ja isegi kõht söödetakse meeldivalt täis.

20.08.2004
09.00
Ärkan. Päike paistab. Teen masinale väikese tehnokontrolli... kõik on ok. Aga samas tärkab väike mõte... kuna niisuure kandami puhul tundus võrri raam natuke “pehme” olevat siis uurin potensiaalseid jäigastamisvõimalusi... kõige targem tundub olevat ülemiste raami paaristorude, mis on omavahel kinnitatud ainult kahe paagikinnituse plekkõrvaga, omavahel kindlamini ühendamine... Õnneks on majapidamises olemas ka keevitus, ja mittenähtavalt kohalt, bensiinipaagi alt, õnnestubki need torud omavahel paarist kohast kokku punktida.

11.00
Pererahvas söödab mul veel enne lahkumist kõhu meeldivalt täis ja asungi teele.

13.00
teen meeldivas teepeale jäävas väikelinnas kohvipausi.

15.00
Sõidan läbi ilusast männimetsast, teen suitsupausi... ja avastan, et kogu metsaalune on suurte mustikatega kaetud. Toitun. Saan ka kerge paariminutise vihmasabina.

17.00
Lõppeesmark ei ole enam kaugel- ainult 25km veel.
Äkki hakkab süüde puterdama ja paari kilomeetri pärast mootor seiskub...
Eemaldan süütekaane ja avastan, et kontaktivedru on oma töölepingu lõpetanud ja pooleks läinud.
Seljakotist uued kontaktid, 10 min vahetuseks, ja sõit jätkub.

18.00
Jõuan Borlänge'sse! Nüüd vaja ainult veel kämping, ku üritus toimub, üles leida.
Aga see lihtsana tunduv ülesanne võtab aega 1 tunni, kuna igaüks, kellelt teed küsin, juhatab mind erinevas suunas.

jätkub

19.00
Saabun kokkutulekupaika, vähemalt oletan nii, kuna ümberringi on näha parkimas erinevaid vanu mopeede. Sõidan paari korraldajavälimusega, platsil asjalikuna ringikäiva, inimeses juurde ja küsin, et kas olen õiges kohas. Kõigepealt on tükk aega vaikust. Ja siis tuleb vastus: onküllõigekohtagakuskohastsaüldsetuled. Eks ma siis seletan, et Eestist ja näe just saabusin. 3 korda küsitakse igaksjuhuks üle, et kas sõites... aga kuna jään iga kord sama “jah” vastuse juurde, siis jäädakse lõpuks uskuma ja juhatatakse mulle telkimispaik kätte.
Olles oma telgi üles saanud ja masina pargitud jalutan kämpingu sööklasse süüa otsima, kus kohtun uuesti korraldajatega... kes on võtnud oma eesmärgiks kaugelt tulnud külalise kõhu korralikult täis sööta. See on igatigi teretulnud nähtus ja lasengi kartulipudrul lihapallidega hea maitsta... mulle tõstetud ports on küll natukene liiga suur saanud... aga suudan selle õnneks viiskalt lõpuni süüa.
Peale toitumise lõppu otsin üles kokkutuleku infolaua ja üritan kokkutuleku osavõtutasu ära maksta... mille peale saan vastuse, et täna on ju alles saabumis ja enda sisseseadmise õhtu ja osalejaid registreerima ja raha korjama hakatakse alles homme... võrreldes eesti mootorrattakokkutulekute turvaaia ja iga sisenedaüritaja mommentaalse maksustamisega võrreldes tundub see küll harjumatu... aga ju siis siin käivad asjad niimoodi.
Pistan siis vanatallinna tasku ja asun mööda laagrit ringi vaatama ja tutvusi sõlmima... tundub, et jutud on minust juba ette jõudnud ja leian palju inimesi, kes tahavad mind näpuga katsuda ja juttu ajada. Laagris ringi vaadates saan osaliselt ka aru miks – paljud kohalikud on kohale saabunud mitte omadel kahel rattal vaid mopeedid autodele laadituna. Aga tundub, et vanatallinn oli suhtesobitusnapsuna küll õige valik – üle ühe lonksu ei pea kellegile pakkuma ja napsu tundub piisavalt kauaks jätkuvat.



21.00
Kämpingu sööklas hakkab mängima päris lahe kohalik rock'n'roll bänd... kes õnneks esitavad ( väikesed erandid välja arvatud) muusikaklassikat ingliskeeles.

24.00
Ansambel lõpetab, vanatallinnat veel natuke jätkub ja jorisemist koos kohalike mopeeduritega söökla ees pingil ka.

01.00
Lähen magama.

21.08.2004
09.00

Ärkan. Laagris olevad mopeedurid enamus magavad veel. Lähen hommikukohvi jooma ja ennast registreerima.
Olen registreeruja nr 9... kokkutuleku osavõtumaks on 20.- Sek !!!

10.00
Värvast sisesneb laagrisse uus mopeediseltskond umbes iga 10 minuti järel.
Avastan enda jaoks keset laagrit oleva '50 stiilis hotdogiputka.
Laagriplatsi ääres on avatud väike, paarikümmne müügikohaga, mopeediosade ja vanakraami laadaplats.

12.00
Otsustan mopeedirallyl mitte osaleda, kuna nagunii ei saaks kontrollpunktides olevatele rootsikeelsetele küsimustele Rootsi mopeediajaloo kohta mittemidagi vastata, ja lähen linna nostalgiapäevade üritusi kaema.
Kõike on väga tõsiselt võetud – isegi politsei kasutab ametiautodena restaureeritud vanaaegseid Volvo politseimasinaid... ja niipalju tiibadega vanu ameeriklasi ei ole ma kah kungi kuskil korraga ringiliikumas näinud.

15.00
Olen tagasi laagris. Vahepeal on registreerunud juba üle 300 kokkutulekul osaleja.

15.45
Kogu laager hakkab valmistuma mööda linna cruisingule minekuks. Umbes pooled osavõtjad on ka oma masina ajastule vastavas riietuses. Hakkame kogu 300+ mopeediseltskonnaga liikuma kesklinna ülesandega seal ringi tiirutada, et nostalgiapäevade õhkonda ilmestada...
Igatahes suudame tekitada päris korraliku kaose liikluses.

18.00
Saabume igaüks omalkäel laagrisse tagasi, pargime masinad ja hakkab pidu. Mina leian omale meeldiva koha hotdogiputka lähedal... minnes õhtu jooksul seitsmendat ostma saan selle juba “maja kulul”, kui parim püsiklient. Toimub ka suur rahvaste rändamine mööda laagrit, üksteise masinate imetlemine ja uurimine ja õllejoomine. Paar julgemat küsivad ka minu Rigaga sõita proovida... ja nende kommentaarid on üllatavlt positiivsed.

21.00
Hakkab peale ametlik osa – kõigi kokkutulekul osalejate vahel vanamopeedi väljaloosimine ja auhindade jagamine. Ka minul õnnestub miskit saada – väliskülalise eriauhind. Tunnen ennast küll sellest natukene puudutatuna – tundub, et kohalike jaoks on see auhindade jagamine ja saamine väga oluline asi ja kuna üks rootslane on mopeediga läbnud kokkutulekule tulekuks paarkümmend kilomeetrit pikema maa kui mina ja pikima kilometraazi auhinda mulle anda ei saa, siis tegidki nad spetsiaalselt selle auhinna, et mulle anda saaks... ja minu seletused, et ma tulin lihtsalt matkama ja puhkama ja mul on sellest auhinnavärgist kõigest ükspuha, ei kõiguta neid üldse.

22.00
Ametlik osa on läbi ja mängima hakkab Svenne Rubins - populaarsuse ja stiili järgi tundub olevat tegu rootsi “meiemehega”, ainult natuke traadisema soundiga. Igatahes on lisaks mopeeduritele kämpingusse neid linnast kuulama saabunud tuhatkond inimest jalgratastel. Kõik lood loomulikult rootsikeelsed.... ja ürituse lõpupoolel olen mina vist ainuke inimene, kes kaasa ei laula.

00.00
Bänd lõpetab. Jorisen veel tunnikese kohalike ja vanatallinnaga ja lähen magama.

22.08.2004
08.00
Äkan ja üritan minna hommikukohvi jooma... kohvik veel suletud.
Aja parajaks tegemiseks pakin oma reisivarustuse kokku ja teen ettevalmistused tagasisõiduks.

09.00
Kohviks avatakse, lähen sööma-jooma.

09.40
Päike paistab, ilm on ilus, otsustan alustada reisi kodu suunas. Eks teepeal paistab, kuhumaale sõita viitsin ja laagri üles panen.

11.00
Kerge vihmasabin, peatun ja tõmban vihmariided selga ja jätkan sõitu. Algab paduvihm.

11.30
Tunnen, et piisad on millegipärast erakordselt valusad... vaatn hoolikamalt ja näen et maa kattub järkjärgult valgete kuulikestega.

11.45
Rahesadu lõppeb. Paduvihm jätkub.

15.30
5min peatus tankimiseks. Vihm jätkub.

16.30
Paduvihm lõppeb, edasi ainult tibutab.

17.00
Jõuan Uppsalase ja otsustan edasi sõita ja proovida tänaõhtusele laevale jõuda.
20min võtab aega õige mittekiirte otsa ülesleidmine.

18.00
Lõpuks ometi päike. Saan vihmakombe maha võtta.


19.12
Läbinud jutti 280km, jõuan 3 minutit enne õige aja lõppu chek in'i... ja ei saa miskit aru, mis toimub – kõikohad on ootavaid masinaid täis ja ka infoletis ei osata muud soovitada kui oodata. Varsti selgub ka põhjus – kogu Rootsi internet on “maas” ja igasugune andmeliikumine puudub ja kogu piletisüsteem käib pliiatsi ja paberi meetodil.

20.10
Laev oleks pidanud juba 10min tagasi sadamst väljuma. Jõuan lõpuks oma järjekorraga chek in luugi ette... ja järjekordne üllatus – kna arvutisüsteemid ei tööta, siis ei saa tallinnas broneeritud ja ettemakstud piletit sobiva kuupäeva peale registreerida vaid ainus võimalus laevale saada on sularaha eest kassast uus käsitsikirjutatud pilet osta... õnneks on mul piisvalt kohalikku sularaha taskus ja ma ei peagi 24 tundi sadamas ootama. Meeldiv on jälle see, et minu sõiduriista staatus ei tekita Tallinki Rootsi pooles ühtki vaieldavust vaid mulle müüakse masinat vaadates mingeid lisaküsimusi esitamata jalgrattapilet. Ja olengi laevas. Helistan veel tuttavale ja tellin ta hommikuks endale kaubikuga paldiski sadamasse vastu, et rutem Tallinna jõuda.

21.10
Laev väljub lõpuks.

23.08.2004
07.00
Laev jõuab sadamasse.

07.40
Passikontroll on läbitud ja lähen kurva näoga sadama infosse, kus mingite probleemideta õnnestub mul kasutamata, Tallinnast ostetud tagasisõidupileti eest, raha tagsi saada.

08.00
Autot ei paista ikka veel. Ei viitsi enam oodata, istun oma võrri selga ja asun teele kodupoole.

08.30
Teel tuleb mulle vastu tuttav auto. Pidurdab, pöörab ümber, võtab minu ja mu masina peale ja viib Tallinna.
See reis on sellekskorraks siis lõppenud...


Tallinn, 2004

Sai siis EMMK Talverallil Voosel ära käidud. Pole teab mis pikk ots, aga asja tegi huvtavamks minu jaoks ebatavalised ilmastikuolud.

Start Tallinnast ja paagid/rehvid Tselluloosi Statoilis täis.




Õnneks taipasime viimasel hetkel maksma minnes sõidumaskid üles käärida. Mine tea, äkki leti taga mõistetakse valesti



Lörtsises keskoknnas Voose poole


Koos peatustega miski 2 tunniga jõudsime kohale, kus varem saabunud külalised juba oma maksa ja neere testisid. Liitusime seltskonnaga.

Teine päev möödus kultuuriprogrammiga, millest valikulisi ülesvõtteid näeb alt lingilt.




Pühapäeva hommik üllatas meid lumega




Pisikese karpa jäätus kurivaim, aga kuniks tagasisõitu, oli huvitav.


Jäätunud karpa sundis seljakotist välja võtma nööri. Mitte endale, vaid Deltale

Kuna sedasi Tallinnasse tagasi ei hakanud trügima, sai otsustatud pukseerida lähistel elavate vanemate juurde.

Veeresin slepis, jõllitasin nööri ja eesolevat rolleri tagumist porilauda, ning ümisesin omaette "Poon tu bi vaild"

Igatahes käidud ja igatepidi rahul

Kogu galerii:

http://priitiz.pri.ee/pildid/talveralli/

Pühapäeval telgist väljudes käis peast läbi esimene mõte:

http://www.youtube.com/watch?v=rT7hndR8XtY&feature=related

Viimases vene ajakirjas "MOTO" (1/2009) on artikkel:
[img][/img]
Kus artikli autor käis eelmise aasta veebruaris Vladisvastokist Honda Super Cub 50 toomas.Sealt õnnestus saada kaks romu Cub neist kahest ehitas ühe sõitva ja alustas sellega sõitu koju Novosibirski,reisi pikkuseks kusagil 6000 km ringis.
Teel lume sajud ,temperatuur -20 ja alla.Magas tee ääres telgis. Pidevalt tuli tal lappida rehve.
Pani kogematta oma magamis kotid koos telgiga põlema.Sooja andis õhtuti Viin. Ja palju muud põnevat mis juhtus teel on juttu selles artiklis.
Plaanis kohale jõuda kell 12 öösel kuid kodulinnas tuli neli korda paigata rehvi ning koju jõudis kell 7 hommikul ja kella 8 tuli minna tööle.

Kahjuks jäi mulle arusaamatuks kui kaua reis ajaliselt kestis :kas kuu või rohkem?

[img][/img]

Müts maha ja sügav kummardus sellise mehe ees!!