Motomaania ajakirjale eelmine aasta tehtud rolleritest.
Nagu paljud meist lapsepõlvest mäletavad, siis peaaegu igal maa-vanaisal oli võrr või mopeed
Kui vedas, siis õnnestus selle võrriga vahest ka ise sõita ja eriti suure õnne korral see lausa endale lõpuks saada.
Oli ka veel õnnelikumaid juhuseid - vahest mõni sai isegi omale poest uue mopeedi.
Olid olemas ka motorollerid - need olid sellined suured ja rasked kobakad, tundusid hästi koledad plekist mosntrumid mis vajasid mootorrattalube. Ükski normaalne noor nendega sõitma nõus ei olnud ka siis, kui juba load olemas olid. Nende praktiliste "puhtariide mootorrattastega" sõitsid ikkagi põhiliselt keskealised.
Tänapäeval on asi natukene millegipärast teistmoodi. Ainus, mis on jäänud, on see, et enamus (uued) rollerid tunduvad koledad... (ja vanad millegipärast nüüd tagasivaadates mõnusad nostalgilised ja ilusad). Teoreetiliselt on säilinud rollerile iseloomulik praktilisus... see peaks olema lausa suurenud, sest suur osa tänapäevastest rolleritest liigituvad mopeediks ja ei vaja selletõttu (veel) ei lube, registreerimist, ülevaatust, kindlustust jne. Järelikult peaks olema ideaalne ilusa ilma ökoliikur. Peaks.
Aga on hoopis valdavalt laste mänguasi ja pool liiklusest on täis ilma juhtimisoskuseta ja mittemingit ülevaadet liikluseeskirjadest omavaid 12-16 aastasi enesetapjaid. Eriti hulluks teeb asja veel see, et need mopeediklassi sõidukid on potensiaalselt võimelised palju enamaks, kui sellele klassile lubatud. Ja loomulikult kasutab iga enesest vähegi lugupidav noor kogu masina potensiaali ära ja tavaliselt aitab veel kaasagi...
Selle kõige pärast tundusid esmapilgul Laitse Lossi ette kogunenud rollerid ja 20-50aasta vahel olevad meesterahvad täiesti sobimatu kooslus. Tegu ei olnud arengupuudega või lapsemeelsete inimeste kokkutulekuga vaid katsega, kas ka tänapäevane mopeediklassi roller on säilitanud oma transpordivahendi võimalused, või ongi tegu vaid laste mänguasjaga, mille põhiline eesmark on võimalikult hästi kiirendada ja olla sadulaaluse tümpsukeskuse ja põhjaaluse neoonlambi kandjaks.
Võtsin omale põhimõtte, et nende masinate tehnilistesse andmetesse ei süvene, hinda ei vaata ja kiirendust/tippkiirust ei proovi.
Visuaalsel vaatlusel võis kohalesaabunud masinad jagada kaheks - rollerivälimusega rollerid ja wannabe superbiked... olid kohal ka paar tõelist mopeedi, aga need ei puutu seekord kahjuks (õigemini rollerite õnneks) siia teemasse. Minule kui "vanakooli" inimesele on südamelähedane see esimene kategooria. Selle teise puhul pole ma kunagi aru saanud, misk peaks 45kmh liikuv sõiduk olema disainitud tõeliseks raketiks, nagu liiguks ta vähemalt 200kmh ja seda kõike veel kasutusmugavuse ja praktilisuse arvel.. aga ju on see noore põlvkonna turuosa võitmise hind.
Esimese sõiduki proovimiseks valisingi konkreetselt oma maitsest ja vajadustest lähtuvalt - Kymco People 50. Otsuse tegemisele aitasid kaasa antud masina suured mõõtmed, 16" rattad ja 4t mootor. Juba esiemsel kilomeetril sain aru, et see on sõiduk, mida ma hädasti vajan! Mugav iste, piisavalt jalaruumi, suured rattad, hea vaikne hääl ja piisavalt jõuline aga samas rahulik mootor ja väga head pidurid. Antud masina kõlblikus ka kahekesi sõita sai ka oma proovi kätte - minu ees sõitnud Kullo CPI lihtsalt lõpetas äkilise tagarattablokeeringuga ja väljasurmisega kolmandal kilomeetril oma noore elu. Saigi siis kaks 90+kg meest ilusti People selga ära mahutud (tõenäoliselt me ei tundunud isegi seal seljas kahekesi kõrvaltvaatajete jaoks naljakad) ja sõidetud "laibaveoauto" järele. Ära mahtusime hästi ja mootori käitumises kah mittemingit arvestatavat vahet tunda ei olnud. 10 points to Taiwan... kui vaid oleks masinal kohe ka fullsize tuuleklaas standardvarustuses (nii disaini kui ka praktilisuse pärast)!
Teine proovitud masin oli päriselt veel ilusam, täiuslikust õnnest puudu vaid tuuleklaas - loomulikult Vespa LX50. Esmapilgul pisikesena tundunud masin omas päriselt kõige rohkem jalaruumi - seda tänu oma õhukesele ja madalal asuvale põrandale. (ega ma ei olegi aru saanud siiani, miks enamusel rolleritel on see jalgealune nii paksuks ja kõrgele aetud). Järjekordselt 4T rahulikult urisev mootor ja ideaalselt töötav variaator.
12" rataste pärast ma (veel paar aastat, kuni kõvakatte saabumiseni) seda masinat kahjuks endale ei ostaks, kuna minu majani viiv 4km auklik kruusatee oleks sellele natukene liiga suur igapäevakatsumus. Samas tänu oma madalal asuvale raskuskeskmele tegi Vespa ka kruusatesti üllatavalt probleemideta ära... aga selleks ta päriselt ikka mõeldud ei ole. Samas oleks linnavahel ringiliikumiseks ja niisma tiirutamiseks igati stiilne ja hea valik.
Sellega oli kohal olevast valikust stiilipidu ka kahjuks läbi ja kõik ülejäänud olid masinad, mis hämaras eemalt vaadates on kõik ühesugused.
Samas trenditeadliku noorgeneratsiooni jaoks on need tõenäoliselt väga erinevad masinad ja ka sõitjat väga erinevale linnaherarhia redelipulgale seadvad. Kuna ükski neist mulle endale välimuselt ei meeldi ja minu elustiili ja vajadustega kokku kah ei sobi ja selletõttu endale neid ühtki ei ostaks, siis proovin lihtsalt nende masinate potensiaalsest sihtrühmast ja hingeelust veidikene aru saada.
Neist üks kultuslikumaid, Yamaha Aerox, tundus minu vanainimese maitsele neist kõige koledam ja ebamugavam. Samas kompenseeris selle üllatavalt täpne juhitavus, raami jäikus ja amortide töö (need viimased küll kruusale natukene jäigavõitu, aga selleks see masin ju mõeldu ei olegi). Ka vähene jalaruum ja madalal asuv juhtraud ei olnud sõitmisel eriliseks probleemiks. Samas ei saanud erilisi häid sõnu öelda mootori dünaamika ja variaatori käitumise kohta. Aga nüüd ma sain vähemalt aru, miks noored rollerihundid seda tahavad - sellel rolleril oli sellest valikust kõige suurem kõlbulikkus silmad punnis peas autode vahjel nõelumiseks ja fooride tagant süstimiseks... kui nagunii on plaanis südame ja ülekande kogu "kohustuslik" tüüningprogaramm läbida, siis tõenäoliselt see veermikuosa on tõesti üks parimatest valikutest ja euronormile vastava mootoriga on see selgelt potensiaali raiskamine.
Malaguti Firofox'i kohta ei oskakgi nagu midagi ei halba ega head öelda. Lihtsalt roller kui selline. Keskmine. Peale mõtetute ja mittemidagi mittenäitavate peeglite ja uimase esipiduri ei olnud midagi etteheita. Tundub, et tehtud konkreetselt lastele ... sest miks muidu juba tehasest see xerox ja ducati kirjadega "võidusõidudisain", "sport"summuti ja alumiiniumist jalamatid. Vähemalt hoiab vanemate raha kokku ja ei pea neid "hädavajlikke" vidinaid kohe eraldi juurde ostma hakkama.
TGB R50X on kah selline välimuselt lihtsalt "tänapäevane roller". Ei ühtki otseselt omanäolist ja meeldejäävat detaili välimuses... nii et optilise tuuningu ruumi tulede ja vilede näol on kõvasti... samas ei näe jälle väga hiinlane kah välja, nii, et "täitsa pandav". Samas sõiduosa ei vajagi noortelt kasutajatelt mittemingit tuuningut ja on ka tehasesedetes täiesti konkurentsivõimeline ja koos sõprade uhkemate ja uhke tuuninguga masinatega koos sõidetav... ainus jama on siis selles, et ei saa uhke näoga rääkida oma malossidest ja polinidest.
Kuna kadunukestest ei pidavat halba räägitama ja proovida seda masinat ei õnnestunudki, siis varalahkunud CPI Aragoni kommenteerima ei hakakka ja eeldan, et tegu oli lihtsalt antud eksemplari õnnetu juhuste kokkulangemisega.
Kokkuvõtlikult võib proovitud rollerivaliku kohta küll öelda, et transpordivahendina on need kõik täiesti sobilikud kasutada ka täiskasvanud inimesele ja milline neist konkreetsetest valida, on puhtalt igaühe enda maitse ja mõõtmete asi. Oma funktsiooni täidavad nad kõik ja liikluseeskirjade piires kiirusega (ja kõik veidikene ikka ka üle selle) liiklemist samuti. Mina kalun ikka sinna 4T mootori ja klassikalise välimuse pooldajaks ja minu vajaduste ja kehaehitusega sobivad need ka tunduvalt paremini. Keegi teine otsustaks muidugi hoopis teiste parameetrite järgi ja jõuaks tõenäoliselt teistsugusele arvamusele...
pildid Helen Urbanik 
Pealkiri: Motomaaniale eelmine aasta tehtud rolleritest. 
Laup Märts 01, 2008 2:33 pm
