Sai paar aastat tagasi ühele sõbrale ehitatud sõiduk - Tal oli kange tahtmine sõita rolleriga, a-kat lube kahjuks aga polnud. Samas tahtis metallist ja retromasinat, mitte palstmassist wannabesuperbike. Saigi siis asja arutatud ja võetud eesmärk valmistada vene rolleri välimusega 50cc sõiduk ning asutud organidoonoreid otsima.

Saatuse tahtel sai leitud üks sümboolse hinnaga saada olev, ilma mootorita, keskmiselt roostes, natukene mõlkis ja pintsliga värvitud Vjatka Elektron, mis tundus keredoonoriks täiesti kõlbavat - selle katkilõikamisest ei olnud vähemalt kahju. Mõned nädalad hiljem hakkas silma ka ühe saksast toodud raskelt avariilise Benelli 491 müügikuulutus ja saigi seda vaatama sõidetud. Asi oli üle elanud päris julma avarii - esiots oli kõhu all kortsus, raam kõver, veljelt kild väljas enamus gondlid kildudeks... aga süda tundus korras olevat ja saigi masin ära võetud ja koos ennem hangitud Vjatkaga maandusidki need laibad mõni nädal hiljem minu garaazi. Paar päeva sai käidud ümber masinate ja tööplaani välja mõeldud. Otsuseks sai kasutada niipalju kui võimalik Vjatka detaile ja hakkasingi masinatele relakat ja keevitust peale määrima. Vjatka tagumine poolraam sai lõigatud lühemaks, muudetud selle kuju ja sinna külge ehitatud kinnitused benelli ujuva mootoriraami jaoks. Kõige rohkem oligi vaeva sellega, et saada rattad ilusti ühele joonele ja algsetele kohtadele ning samas uus süda kere alla ilusti ära mahuks. Selleks sai kerel lühendatud ka tagaistuja jalaplaate - neil jupp keskelt vahelt välja lõigatud ja siis uuesti kokku keevitatud.





Et masina välimust mitte rikkuda, siis alla läksid algsed Vjatka plekkveljed. Tagaratta paigalduseks sai selleks algselt all olnud benelli valuveljelt lõigatud treipingis välja südamik koos kinnitusnuutide ja piduritrumliga ning see istutatud algse vjatka piduritrumli, mille külge tagaratas kinnitub, sisse.





Poolraamidele sai tehtud ka koht õlipaagile ja kuna uus mootor oli vedelikjahutusega, siis ka kinnitused radiaatorile.





Esimese lahendusena sai käiku jäetud ka vjatka tagumine pik originaalamort ja uuele tagasillale tekitatud sobivatesse kohtadesse amordikinnitus (hiljem tuli sellest kahjuks aga loobuda, kuna antud koht sillal ei olnud piisavalt tugev ja alumiiniumist valatud sillakorpus kippus järgi andma. Edasise valikuks sai sillal tehasest olnud kinnitustega sobiva tänapäevase rolleriamordi kasutamine ja raamile sobivasse kohta uue kinnituse lisamine. Välimuselt ei olnud see lahendus algsega võrreldes just kõige ilusam, samas tehniliselt tundus ainuõige vastupidava versioonina.) Esihargi kiigel algselt olnud lahtiste nõeltega laagrid sai asendatud pronkspuksidega. Kuna sadulaalune oli asju juba suhteliselt täis saanud tuli äramahtumise huvides algsel kütusepaagil tõsta ringi ka kütuseekraani asukoht ja aku mahutada esipranda alla. Kuna mootoridoonoril kahjuks summuti oli küljest puudu, sai masinale valmistatud ka ühes retromopeedi summutist uus väljalaskesüsteem - eesmärgi püstitusega, et välimus peab olema vanaaegne ja hääl vaikne (hiljem selgus, et oleks võinud veidikene rohkem vabama väljalaske teha, sest antud summutiga on masin täpselt legaalne ja poob mootori ilusti 45-50 vahel hingest kinni). Juhtraua kate sai lühendatud, valmistatud uued ja sobivas mõõdus juhtrauatorud ja käepidemeteks ja lülititeks paigaldatud töökindluse huvides tänapäevased rollerilülitid.



Sellega tundus suurem metallitöö olevatki lõppenud ja pisikesed proovisõid hoovil ära tehtud. Kogu masin uuesti molekulaarosadeks lammutatud, enamus detaile livapritsis puhastatud, krunditud, pahteldatud, värvitud, poleeritud jne jne jne. Keevitusõmbluste piltidel tunduv karvasus tuleneb sellest, et peale keevitust on sooned, kuhu niiskus minna saaks, enne värvimist keresilikooniga, mis igaltpoolt just kõige siledam ei jäänud, täidetud.
Valmistatud osaliselt uued jalgealused kummitriibud ja samuti ka kummist iluliistud-katted kerepaneelidele. Paigaldatud uued rehvid, trossid, tuleklaasid saadaolevad asendatud uega, mittesaadaolevad poleeritud uuesti värskemaks, pandud uus sadulanahk, masin kokku pandud, ehitatud elektrisüsteem ning valmis ta oligi - Vjatka Elektroni välimusega, vesijahutuse, variaatorülekande ja starterkäivitusega 50cc roller.





Juhitavus jäi osaliselt kahjuks väga elektroniga samasse väravasse, seda paljus selletõttu, et raskuskese ikkakgi suhteliselt kõrgel ja ees jäid kasutusele ellu äratatud vjatka amordid koos kiigega esihargiga. Samas olenemata tunduvalt väiksemast mootorist ei ole masin algsest vjatkast arvestatavalt ka küljes oleva piirava väljalaskega uimasem, lihtsalt tippkiirus on väiksem. Ühe suve sõitis masin vahelduva eduga Tallinna äärelinnas ringi ja nii imelik kui see ka ei ole, ringisõitev ilma numbrita vjatka elektroni välimusega sõiduk ei tekitanud mittekordagi ühski politseinikus mittemingit huvi! Hilisema ekspluatatsiooni käigus selgus juba eelkirjeldatud tagaamordi tehnilise lahenduse puudus ja sai see ümber ehitatud. Lisaks tundub, et variaatori raskused on veidikene kanti kulunud ja kipuvad vahest kinni jääma. Samuti võiks sellise 100 kg kaaluva 50cc masina puhul väljalaske vahetada mingi vähem piirava vastu, et natukenegi seda suurt massi veidikenegi paremini liikuma saada. Selleks jõudiski sõiduk mingi aja pärast jälle töökotta tagasi parendustöödele.

Kahjuks inimest, kellele see masin sai ehitatud, enam meie hulgas ei ole. Nii seisabki antud sõiduk momendil jälle minu töökojas, kus ta ka kunagi sündis ja ootab, mida tulevik toob. Kahjuks valmistamise protsessist ja vastvalminud säravast masinast pilte ma üles ei ole leidnud ja antud pildid on tehtud nüüd, sellisena, nagu see sõiduk on peale kahehooajalist kasutamist ja sellele järgnenud pooleteistaastast garaazis seisimist. Osad poldid on rooste läinud, kergeid kraapse peal, paras tolmukiht seljas jne.
Eks nüüd samasugust projekti tegema hakates teeks omandatud kogemuste najal kindlasti osasid asju juba teistmoodi ja kasutaks tõenäoliselt osades kohtades ka teistsuguseid tehnilisi lahendusi, aga sellisena see sõiduk tookord tehtud sai.