Kuna seoses värske numbri ilmumisega selle jutuga Motomaania ajakirja enam omandada ei saa, siis avaldan selle nüüd ka siin.Paljudele meeldib meist vahetevahel natukene ringi hulkuda. Hulkuda nii, et ei asuks samal ajal kuskil karbis vaid otse vaba õhu käes.
Maitsed ja soovid on erinevad - kes teeb seda jala, kes jalgrattaga, kes mopeediga, kes mootorrattaga ja kes atv'ga. Variandi peale, et selleks täiesti sobilik vahend on ka motoroller, tulevad vähesed. Piisav on täiesti 50-kuubikulisest mopeediklassi masinast.
Enamusele meist assotsieerub sellisele kirjeldusele vastav motoroller kohe silmad punnis peas ja põhjaalune neoon säramas oma tuunitud wannabe-superbikel kihutavast alaealisest. Aga õnneks ei piirdu see tehnikamaailma osa vaid sellega. Lisaks laste mänguasjale on reaalselt tegu väga hea ja praktilise linnavahel ringiliikumissõidukiga. Osad neist aga nagu oleks spetsiaalselt valmistatud millekski enamaks, kui poodi xxxxxxx järele minek. Liikumiskiirus on piisvalt kiire, et kuhugi kohale jõuda ja piisavlt aeglane, et kõike ümberkaudset rahulikult vaadelda.
Sellise mulje jättis mulle tutvustavaid pilte vaadates ka Yamaha Giggle ja selletõttu ei saanud meie kahjuks suhteliselt lühikeseks jääma määratud suhe alata just täiesti eelarvamustevabalt.
Esmane pilk, kui täiesti uus erkkollase-valgekirju masin mu hoovile toodi, on veel vapustavam, kui siiani nähtud piltidel. Olin arvanud, et tegu on klassikalise pisikese rolleriga, see on aga paras sõiduriist täismehele. Lisaks muidugi see täiesti omaette "autokülmiku" disain, mis ei ole sarnane mitteühegi teise turul oleva sõidukiga. Osaliselt täiesti moodne ja trendikas, osaliselt vanakooli retromasinaid meenutav. Korralik kokteil, kus mõlemast poolest on olemas parem osa. Eriti süvendab seda veel see, et juhuslikult on paaril külas oleval inimesel ka oma peaaegu uued Emeishan motorollerid kaasas ja "juhuslikult" saab Giggle muidugi kohe nende kõrvale pargitud. Eks see võibolla natuke alatu ole, sest reaalselt on ju tegu natukene erinevate verevärvidega masinatega, mida seob vaid see, et kõik nad on aasias toodetud 50cc 4T motorollerid.
Eks öeldakse küll, et pole oluline, mis värvi on kass, peaasi, et hiiri püüab... värv ja karvastik on teada, eks tuleb siis selle püüdmisvõime katsetamiseks masinaga lähemalt tutvust sobitama hakata.
Esmane proov on paljutõotav.
Kui mõne rolleri kohta üldse taburet öelda, siis Giggle on oma ülilaia lameda taguotsa, seal trooniva suure ja mugava istme ja olemas oleva normaalse jalgaderuumiga seda selle sõna parimas mõttes. Ainus, mis minu 186cm kasvu ja pikkade kätega natukene ebamugav tundub, on see, et juhtraud on liiga süles. Selle vastu aitab õnneks juhtraua kinnitustele natukene sisekuuskantvõtit peale määrida ja probleem ongi lahenenud. Juhtraua püstisemaks reguleerimisega kaasneb küll sõiduki disaini teine kerge optiline deformatsioon - kuna suured kandilised, nagu keskklassi traktorilt maha kruvitud suunatuled kinnituvad oma klambritega juhtrauale, siis peale juhtraua asendi muutmist jäävad suunatuled vaatama veidikene suunaga allapoole. Kuna tegu ei ole mu enda masinaga, siis selle korrigeerimiseks ma parem suundade kinnitusklambreid omale sobivaks ümberpainutama ei hakka. Õnneks suundade sellise kuju ja mõõtmete puhul see kerge kõrvalevaatmine nende nähtavust ei mõjuta.
Kuna kahjuks tegu on suhteliselt tegus päevaga ja paljude külalistega, siis kahjuks kohe tripile minna ei saagi... kuigi väga tahaks. Pean piirduma vaid pisikese hamba verele ajmise ringiga ümbruses
4T mootor nurrub ilusti vaikselt madalatel pööretel, mis tundub ka selle külmkapi disainiga väga hästi haakuvat. Igasugune 2t pirin oleks selel masina juures täielik võõrnähtus. Mootori ja ülekande käitumisele mittemidagi halba ette eita ei saa. Paigaltminek on ilus sujuv, kiirendus väikeste 4t rollerite paremiku poolelt. Seda tõenäoliselt paljus tänu sellele, et antud mootor on piiratud seadusele täpselt vastvaks digitaalse, täpselt 45km/h kiirusel mootori töösse sekkuva piirajaga, mitte mingi lõõrides asuva seibimajandusega, mis kogu moootori tööre¾iimid ära rikuks.
Sellega jälle üks plusspunkt väikestes kohtades ja metsaradadel ringihulkumise kasuks - masin on täiseti sobilik ronima ühtlaselt ka väiksestel kiirustel ja madalatel pööretel. Kõike seda muljet, et tehas ongi selle masina just selleks otstarbeks loonud, süvendavad sellel kohe all olevad tõelise enduuromustriga allroadrehvid veelgi. Eks homme paistab, mis puust (õigemini küll metallist ja plastmassist) Giggle päriselt on.
Seoses oma elukoha spetsiifikaga, mis tavamotorollerile just kõige sõbralikum ei ole, hakkavadki Giggle esimesed sõidukilomeetrid veerema just värskelt ülehööveldatud kruusateel ja pisikestel kõvakstallatud metsaradadel. Suur üllatus on see, et vaatamata oma 10" rattale, mida kompenseerib natukene küll kõrge rehviprofiil, tunneb sõiduk ennast nendes teeoludes väga hästi. Mingeid juhitavusprobleem ei ole, sõiduk ei uju, raam on jäik, vedrutus ja amortisatsioon teevad oma töö eeskijulikult ja rehvid peavad nagu vana mees. Mootori hääl jääb olenemata kiirusest mõnusaks vaikseks urinaks, mis ei häiri eriti isegi metsloomasid ja nii vaatabki kitsepere ära jooksmata 10m kauguselt, vaid imestunult päid keerates pealt, kuidas ma neist vaikselt mööda põristan. Nii esimene kui ka tagumine porilaud teevad oma tööd täie tõsidusega ja poripritsmeid minuni ega ka masina kere suurte pindadeni ei jõua üldse. Leides raudteetammi äärest kraavist kasvamas ilusad pajud, mis on oma "tibud" juba puhevile ajanud, otsustan omale väikese pundi kaasa korjata. Pajud korjatud, leian masina juures ka esimese miinuse - pakiraami täielik puudumine. Kuna oksad on pikad, siis sadula alla need ei mahu, masina ümaranurgalisel kerel pole aga mitteühtegi kohta, kuhu need külge saaks siduda. Nii ma siis sõidangi kodupoole oksapunt peos ja ise omaette mõeldes, et hea, et ma kalmees ei ole - pajusid korjatakse harva aga kuigi Giggle oleks ideaalne kuhugi jõeäärde kalale sõiduks, pole õnegsid kuhugi kinnitada. Samuti pole ka ühtki sobivat kinnihaaramiskohta, kust kinni võtta, et kraavipervele pargitud sõiduk teele tagasi tõsta. Samas on normaalse inimese jaoks pagasiruumi korralikult - vastavalt vajadusele mahutab oma suurde sadulaalusesse panipaika kas kergema pisikese matkavarustuse, koju viidava toidutagavara või portfelli ja laptopi.
Järgmised kaks päeva mööduvadki ümbruskonnas lihtsalt ringi hulkudes ja sõitmist ning sõidukit nautides. Tee ja ilmaolusid õnnestub saada kõike, mis vähegi võimalik. Minu arvamus, et see masin on just selleks tegevuseks ideaalne, saab järjest rohkem kinnitust. Tundub isegi, et metsaradadel tunneb ta ennast veel paremini, kui asfaldil. . Eks osaliselt tuleneb see loomulikult ka all oleva rehvi tüübist, mis siledal asfaltteel sõites natuke rohkem tavarehviga võrreldes müra teeb ja ujub. See aga on pisiasi võrreldes sellega, et kõigist temale osaks saanud katsumustest - kruusast, porist, metsarajast, lumest, jääkonarustest ja asfaldil olevast teeristide rõõmust - lahtisest peenest killustikust, tuleb ta kõigest auga välja. Tõeline igailma ja igatee sõiduk. Ainus, kuhu ta tundub olevat natukene sobimatu, on suuremad maanteed. Seda oma piinliku täpsusega piiratud kiiruse ja vähest tuulekatet pakkuva esigondli tõttu. Samas vanalinna kohviku ees kergelt lumisena mind oodates, kuni ma itaalia mängimise (välja arvatud akana taga sadav lumi) lõpetan ja seest soojast latte ja cibata kõrvalt tema juurde tagasi tulen, tunneb ta ennast vaatamata poristele ratasteleja esihargile täiesti koduselt ja ei häbene üldse. Ei teeks seda eriti ka siis, kui kõrvalkohviku ees mõni Vespa pargigks.
Ta lihtsalt ei tea veel, et nüüd varsti meie teed kahjuks lahku lähevadki. Loodan vaid, et tema jäi minuga samapalju rahule, kui mina temaga, igav tal vähemalt kindlasti ei olnud. Salamisi igatahes ma loodan, et ehk meie teed ristuvad veel kunagi.
Pealkiri: Yamaha Giggle 
Kolm Märts 19, 2008 7:27 am
