On olukordi, kus tõsiselt kahju, et fotokat kohe käepärast pole. Paar aastat tagasi sai Jõelähtme tanklas bensu võttes märgatud, kuidas ühel (ilmselt kohalikul) pässil oli D6`le korv külge aretatud ja vedas sellega pliidipuid. Vaatepilti jätkus küll vaid mõneks hetkeks, kui vanem onkel sellega üle silla Jõelähtme külasse ära kadus, aga vaade oli selle eest väärt iga hetke - puhvaika, soni, marati sinine dress ja arvatavasti Põhjala kummik
süüteküünal - see ongi korviga sõidu ilu ja võlu. Kui korras asja käppa saad ei pane enam tähelegi, et miskitpidi vaja kurvis vaeva näha.
Lisan siia teemavälise kogemuse endalt. Kui neiu arvas, et tahab korviga ratast endale, aga isend ei suutnud müügimehe juurest ARK`i liikuda siis võeti see korviga isend autole sappa. Siis maksis suur suu kurjasti kätte, sest äsja oli seletatud, et vat kus mina vanaisa Pannooniaga tatist peast sõitsin, kui salaja tuuri panin. Aastaid oli sellest vast 10 möödas ja vahepeal ei olud korviga masina peale sattutud. Kuna Rakvere ARK pandi üsna pea kinni ja hea jupp maad oli sõita siis ikka anti autoga tuld seal käänulistel teedel. Mingil suuremal kiirusel slepis olles selle korvi Jupiteri peal käis peast hetkeks mõte läbi, et "mida ma küll siin teen, kuda sellisesse olukorda sattusin". Eriti mõtlemiseks mahti ei antud. Aga mingi aja pärast olid kõik korviga isendid sõbrad.
Harjutada ja miski pole võimatu
