Kuna Gen oma pärnus leitud jalgrattatee teemaga otsa lahti tegi, siis kirjutan ka siia versiooni ühe oma 2006aastal paaris teises foorumis alustatud teemast... mis ei ole siiani mittekuhugi jõudnud.

Mopeedide koguja ja mopeedinduse tulihingeline populariseerija, nagu ma kahjuks olen, alustasin kunagi järjekordset võitlust tuuleveskitega. Probleem on selles, et valdav enamus Eestis eurorahadega rajatavatest uutest ja
uhketest jalgrattateedest markeeritakse (tõenäoliselt nende kahe
teeliigi täpsetesse erinevustesse süvenematta) "Jalg- ja
jalgrattateena", ehk siis sisuliselt kõnniteedena, kus tohib ka
jalgrattaga liigelda.
Need probleemid küll tulenevad osaliselt meie liikluseeskirjade paari punkti erinevusest võrreldes lähinaabritega, paljus aga tunduvalt rohkem inimeste süvenematusest omale võõrasse asja, mis otseselt tema taguotsa ei torgi ja ka tõrjuvast suhtumisest kõigesse väljapoole oma mõttemaailma.

Antud võitlusest väike ülevaade:
Asi sai alguse väga positiivsest asjast - likvideeritud Riisipere-Haapsalu raudtee asemele hakati rajama jalgrattateed. Peale tee valmimist tekkisid aga sinna äkki liiklusmärgid, mis tähistavad jalg- ja jalgrattateed, mis keelavad antud teel eesti liikluseeskirjade järgi mopeediliikluse.
Kuna tõenäoliselt oleks Jaan Kelneri isku otse esitatud küsimusele tee ehitaja vastamata jätnud, esitasin talle selle paar kuud tagasi avaliku kirjana, mis ilmus ka kohalikus lehes... ja millele ei järgnenud ikkagi mittemingit vastust.

/Avalik kiri Uuemõisa-Riisipere "jalgrattatee" ehitajale.

Tore, et selline asi teoks sai ja tükkaega kurvalt seisnud raudteetamm niimoodi omale uue elu saab. Samamoodi on see väga tervitatav kõigi selle läheduses elavate inimeste poolt - annab see neile ju uued ja tunduvalt turvalisemad ning ka lühemad võimalused antud trassil liiklemiseks. Kõik tundus ehituseajal väga tore - ilusad plakatid "raudteetammi kohendamine jalgrattateeks" üleval ja puha... kuni sinnamaani, kuni tundus, et tee on lõpuks valmis ja paigaldati teed märkivad liiklusmärgid. Aga millegipärast ei ole tegu jalgrattateed markeerivate liiklusmärkidega "431" vaid hoopis jalgratta- ja jalgteemärgiga "435". Asjal on aga Eestis (!) kehtivate liikluseeskirjade järgi tohutu sisuline erinevus - jalgrattatee on mõeldud liikumiseks jalgrataste, abimootoriga jalgrataste ja mopeediklassi sõidukitega, mis tagaks antud tee kaudu nende liiklusvahenditega ideaalse pääsu linna ja muudaks ümberkaudsete elanike liikumise tunduvalt mugavamaks, ökonoomsemaks ja turvalisemaks. Paigaldatud liiklusmärk "435" tähistab aga põhimõtteliselt kõnniteed, kus tohib sõita lisaks ka jalgrattaga.
Kas me tõesti vajame kõnniteed Läänemaalt Riisiperre?
Jätame kõrvale emotsioonid, mida tekitavad liikluspildis mopeedrolleritega lapseohtu enesekriitikata ja oskusteta liiklejad - ükski masinaklass ei ole süüdi selles, et osad nende kasutajad ei ole just kõige meeldivamad. Reaalselt ei ole nende masinate puhul tegu lastele mõeldud mänguasjade vaid odavate ja ökonoomsete transpordivahenditega. Antud liiklusmärkidega aga välistab selle tee kasutamise selliste masinatega... ja seda just põhiliselt mõtlevate ja korrektsete liiklejate poolt, kes täidavad liikluseeskirju - enamus neid kihutavaid lapsi nagunii ei tunne eeskirju ja kui ka teavad, siis ei pea neid mittemillekski ja sõidavad ikka seal, kus tahavad.
Samast tekib nende liiklusmärkidega seoses ka pisikene nüansiküsimus - kuna antud projekt tundub olevat finantseeritud Euroopa Struktuurifondide rahadega, siis kas raha on eraldatud "jalgrattatee" või "jalgratta- ja jalgtee" ehituseks ja kas ei ole antud markeering nüüd eraldusega vastuolus?/

Järgmisena sai esitatud ametlik küsimus Haapsalu linnavalitsusele, kui antud tee ehitusloa väljastajale:
Haapsalu linnavaltsuse ametlik seisukoht:
http://www.haapsalu.ee/index.php?lk=79&show=301

Ja nüüd siis ~50-60 aastase moootorsõidukiga mitteliikleva naisajakirjaniku versioon minu jutust
Lääne Elus + siis esmased lugejate kommentaarid:
http://www.le.ee/?a=uudised&b=5023

ja samal teemal ka selle lehe juhtkiri:
http://www.le.ee/?a=uudised&b=5025
Soovitan lugeda kindlasti ka mõlema artikli kommentaare!
Märkusena seal loetava Sm. N. Suur jutule, et ta reaalselt valetab olin kogu tee kohta käiva dokumentatsiooni läbi lugenud juba enne selle võitluse algust- Asi ei ole mitte projekti pealkirjas oleval sõnal "jalgrattatee" vaid tee projekt, rahaeraldused, ehitusload jne kõik selle kohta käivad dokumendid on vormistatud jalgrattatee valmistamiseks Riisipere-Haapslu-Rohuküla. Kergliiklusteena, ehk siis jalg- ja jalgrattateena on eraldi vaid üks sellest teest lähtuv haru raudteejaamast tagalinna. Kui kogu tee oleks, nagu väidetakse, algselt kohe mõeldud, projekteeritud, valmistatud ja rahastatud kergliiklusteena, ei oleks projektis välja toodud osasid teelõike eraldi jalgrattateena (põhiosa) ja osasid lõike kergliiklusteena.

Keskmise madalalaubalise ametniku näiteks sobib kõige paremini tolleaegne Läänemaa Arenduskeskuse juht, hilisem Risti vallavanem ja praegune Lääne maavanem oma tsitaadiga sellel teel mopeediliikluse lubamise kohta:
„Rallirada pole kaalumisel olnud ja arvan, et ei tulegi."

Siiani ei olegi juhtunud midagi ja asi on läinud isevoolu
teed, olenemata sellest, et märgid on samad, mis sinna pandi.

Reaalselt on enamus teest kasutuses jalgrattateena - põhiliselt
sõidavad jalgratturid, mõned mopeedid ja rollerid kah iga päev neile
lisaks.
Jalakäijaid on näha põhiliselt Haapsalus sees oleval osal,
natukene ka Haapslu-Uuemõisa vahelisel lõigul. Uuemõisast veidikene
edasi satuvad põhiliselt vaid üskikud seene- ja marjulised ja koerajalutajad.

Võin tunnistada, et olen paadunud kurjategija - olen seda teed
mööda ka ise mopeediga regulaarselt nii linna kui ka Taeblasse
sõitnud. Seda nii üksi, koos naise või koos külas olevate tuttavatega
ja võin kinnitada, et tee on hea. Päris linna ei ole hakanud seda mööda
ronima vaid olen sellelt teelt lahkunud kas uuemõisas või
Haapslu-Uuemõisa piiril. Kolmerattalise masinaga ei ole sinna kitsale
teele ronima hakanud, et mitte kaasliiklejate viha ära teenida, aga
kaherattalisega seal rahulikult ja vaikselt sõites ja teistest vaikselt
möödudes ei ole need vähesed vastu tulevad ega möödasõidetavad
jalgratturid keegi paanikasse sattunud, karjuma või rusikat vibutama
hakanud ja tundub, et ma neid häirinud küll ei ole.

2008 aasta seis on selline, et see aasta valmis ka Haapslu-Rohuküla lõik sellest teest... mis märkidega see on tähistatud, võite ise arvata.

Momendil toimub Haapsalu linnas kekslinna peatänava laiendamine ja sinna eraldi jalgrattaosa rajamine. Peaks tegema totalisaatori, et kuidas ja millena see markeeritakse.



Kogu see probleemipüstitus on tehtud paljus sellepärast, et see on tunduvalt laiem kui see ühe raudteetammi lugu.
Paberil oleks kogu Eestis nagu üpris palju "jalgrattateid", mida on nii ehitatud, kui ka eurorahadest rahastatud, reaalselt võib leida vaid paar imepisikest lõiku. Probleem ei olegi niipalju teedes vaid eesti liikluseeskirja sõnastuses, kus erinevalt näiteks Rootsi kuningriigist loetakse selle märgistusega tee lubatuks vaid jalakäijatele ja jalgratturitele, mopeedidele aga keelatuks. Piisav oleks eeskirja sõnastuse muutmine, mis eeldaks lihtsalt korralikku lobitööd, et mopeedid ei ole saatanast. See on kahjuks aga väga keeruline, sest mopeedidega tegelev huvigrupp on väga pisikene ja võrreldes karjuvate pensionäridega ka väga vähe aktiivne. Niikaua, kui osad riigikogulased, vallaametnikud või arvamusliidrid ei hakka mopeedide/ rolleritega liikuma ja probleemi omal nahal ei tunne, ei võta meid nagunii keegi kuulda. Kõige halenaljakam asja juures on see, et otseselt ei ole mittekuskil kirjas ka seda, et sellisel teel ei tohi mopeediga sõita. Siiani on lihtsalt kasutatud seaduse sellist tõlgendust, et kuna mopeedi ei ole kirjas lubatute nimekirjas, siis järelikult on keelatud.

Ning Taeblas ehitatakse ka kooli juurest vallamajani ka tee kõrvale mingisugust jalakäijate/jalgratturite(pole kindel) teed.

Ma lugesin teema läbi. Nagu ma aru saan, siis on probleem selles, et tee märgistused on osadel teelõikudel valed. Kas pole äkki võimalik kuskile mingit avaldust teha, et märgid õigete vastu vahetataks? Kui seal teel on valed märgistused, siis PEAB need valed märgistused õigete vastu välja vahetama ja ka kellegi selle vea eest vastutusele võtma, olenemata sellest, kas see oli tahtlik või ei. Kas politsei ei saaks sellega aidata? Või siis on selline asi äkki maanteeameti või teedeministeeriumi ajada?
Kokkuvõtvalt: Kui ma õieti asjast aru sain, siis osadele lõikudele on pigaldatud vale märgistus ja see tuleb õige vastu välja vahetada. Kui märgistus on välja vahetatud, siis on kõik korras ja elu läheb jälle edasi.
Ma lisan siia ühe võimaluse asja lahendamiseks, ma ei tea küll kui hea see on aga hädapärast võibolla isegi aitab. Kõigepealt saatke kuskile kiri, et seal on vale märgistus jne. Ja siis kui märgistust ikka ära ei vahetata, siis põõrduge politsei poole korruptsiooni kahtlusega, kuna sa oled asja pikemat aega ajanud ja omanik koos mingite teiste ametnikega hämavad asja. Veel pärige, miks on vale märgistus teel ja seda pole ära võetud sealt.
See idee oli rohken nagu väike mõttejupp mingi jama kokku keeramiseks. Mu jutt ei tundu vist kõige mõistlikum ka aga ma ikkagi postitan selle siia ära.

Igaljuhul edu sulle selle probleemi lahendamisega.

Tuleb ennast korrata ühest teisest teemast siin. Üks ja ainuõige liiklusvahend on auto. Kõik muu on segav element ja hea meelega keelaks üldse ära, aga siis kuradid hakkavad ju kisama ja järgmistel valimistel võib osadest häältest ilma jääda. Velotamine ja kepikõnd onüles promotud. Järelikult popp. Järelikult peab toetama ja propageerima. Mingid segavad elemendid tuleb sealt eemaldada.



Masendav kokkuvõttes

Oldmopedile jõudu Don Quijote missionil.

Tartu võttis nüüdsest tööle lausa rattateede spetsialisti!
http://www.tartupostimees.ee/?id=161465

Tundub, et see spetsialist ei saa järjekordselt aru, et kergliiklustee ei ole Eestis seaduse momendil levinud tõlgenduse järgi jalgrattatee!

Euroraha toel palkas Tartu linnavalitsus kolmeks aastaks ametniku, kelle ülesanne on rattaga sõitmine senisest mugavamaks ja ka populaarsemaks muuta.

Tartu linnamajanduse osakonna juhataja Rein Haak tõdes, et seni on rattaliikluse arendamisega pidanud tegelema liikluskorraldusteenistuse üks ametnik muude tööde kõrvalt. Nüüd avanes projektiraha toel võimalus palgata ametimees, kes rattaliikluse kitsaskohtadega saab toimetada põhitööna. Esialgu küll kolmel päeval nädalas, sest täiskoha loomiseks raha praegu ei piisa.

Juba homsest asub 7000-kroonise kuupalgaga sellel kohal tööle Toomas Põld, seni firmas K&H töötanud projekteerija, kellel on rattaaktivisti Rein Lepiku toetus ning kes valiti välja kümmekonna kandidaadi hulgast.

«Ma ei ütleks, et rattateede osas üldse ei oleks seni midagi tehtud, aga tehtud on vähem kui võiks,» tunnistas Haak.

Uue inimese ülesanne on ette võtta rattateede kaart, analüüsida rattaliikluse põhisuundi ja hakata nõu pidama teiste teenistuste spetsialistidega, et probleemsed kohad korda teha. Kus vaja, alla lasta äärekive, lisada liiklusmärke või teid joonida.

Töö ei ole kaugeltki odav, Haagi sõnul läheb ainuüksi Riia tänava suuna soovitud korda saamine maksma 440 000 krooni. Samas ei ole Turu sillast raekoja platsi poole korralikku rattateed. Mitmed rattateed on just ehitamisel või ehitamisele minemas.

Vastne linnaametnik Põld nimetas suurima probleemina, mida ta tahaks lahendada, arvukad paigad linnas, kus rattateed on jupiti valmis tehtud, aga ühendamata. Neid juppe saab tema sõnul ühendada ka seal, kus spetsiaalse kergliiklustee ehitamiseks ruumi ei ole.

Teiseks on tema sõnul tarvis läbi kaaluda, kus oleks vaja rajada eraldi kergliiklusteed ja kus rattur võiks sõitma jääda sõidutee serva, sest kõikjal polegi kergliiklustee otstarbekas.

Põllu sõnul hakkab ta tööle selle nimel, et Tartus, kus on palju tudengeid, oleks ratas soodsa liiklusvahendina senisest tublisti populaarsem ja sõitmine mugavam. Tulemus võiks välja näha nagu Uppsalas ja teistes suurtes rattalinnades.

Põld annab ka ise eeskuju: kui ilm vähegi lubab, käib ta tööl rattaga ja teeb ka sporti.

Rein Haagi toetus on uuel ametnikul asjade muutmiseks olemas. «Kui ratas on, siis peab olema turvaline ja hea sõita. Ratta seljast maha tulemine ja ratta käekõrval lükkamine peaks olema viidud minimaalseks. Autojuhil on kergem piduripedaali vajutada kui ratturil uuesti hoogu sisse saada,» ütles Haak.

Kõik kena, aga kuni seadus on endine, siis meil sellest vähe rõõmu.