Meil kõigil om oma "stori" kuidas jõuti mopeedi rooli.

Minul sai see alguse Vändras vanavanemate juures.Olime suve vaheajal ,üks õhtu läksime isaga Vändra kardirajale(sell ajal oli seal selline asi)vanaisa Riga 7ga.Sõit sai kiiresti selgeks kuigi masin oli minu jaoks toll ajal liiga suur(jalad ei ulatunud maha)Isa abita käima ja seisma hästi ei saanud.Kuid sõit meeldis,sellest jäi pisik verre.
Mingi aeg hiljem sai juba ise sõitma hakatud isa Riga 11l.Sellega sai üsna mitu suve sõidetud.

Kahjuks praegu ei meenu mis oli minu isiklik esimene sõiduriist.Kas vanaisalt saadud Verhovina 7 või enda ostetud poodi tagasi toodud Delta.(Masin oli garantii korras tagasi toodud sest ei töötand.Sai teie poe lao uksetaga korda tehtud ja koju sõidetud)Verhovinal oli mootor laiali võetud ja raamil olid imevigurid küljes tööriistade kinnitamiseks.(labidad,vikatid ma ei teagi milleks veel)Mõlemad masinad sattusid minu kätte samal suvel.Kumb enne ei meenu.

Nii palju siis minu esimesest kogemusest.

Minul oli esimene vanaisa Gauja, millega sain samuti suvel koolivaheajal veidi sõita ja putitada. Värvitud oli see pintsliga ja süsimustaks. Gaas oli rutska asemel pidurilingi all. Onu käest saime õiendada et "bensiini läheb teil rohkem uputamise peale kui sõitmise". Käima läks see võrr väga harva ja kui käima sai siis ei tohtinud jumalapärast seisma jätta, sest muidu ei saanud jälle käima. Kord oli mitu vanemat meest juures ja imestasid miks käima ei lähe- säde on, bens on aga käima ei lähe. Hiljem "targad" arvasid et "pronkspuks läbi"

Kui rääkida esimesest mopeedikogemusest, siis sõitsin mopeedil taga alles umbes 11-aastaselt. Mopeediks oli paar aastat vanema naabripoisi väga korralik originaalses kolla-rohelises pärlmuttervärvis Riga-12. Aastaid enne seda oli ka üks võimalus sõita, kuid sellest ma keeldusin . Nimelt käis meil kanamune ostmas ja juttu puhumas üks Matuks kutsutud väga kõõrdsilmne vanaisa sõber. Sõiduriistaks oli tal helerohe-valge Riga-7, millel pidevalt klassikaline "sibulavõrk" lenksul rippus. Küllap ma pelgasin tema kõõrdsilmsuse tõttu, sest niipea kui Matu vanaisa mahitusel mulle väikest otsa pakiraamil pakkus, olla mina hoopis teise suunda jooksu pannud .

Esimene mopeed, millega ma ise sõitsin oli vanaisa 1985 aasta Mini.
Ostetud oli see Paidest kauplusest "Sport", kust vanaisa selle takso pagasnikus 32km kaugusele koju tõi.
Masinast ja vanaisast paar vana pilti ka olemas(masin ise ka täiesti alles muidugi)-




Muide, selle mopeediga käis vanaisa omale Leningradist ühte erilist jahipüssi ka toomas, nii et pikemad mopeediotsad on suguvõsas traditsioon .

Kuna maal oli kõikidel naabripoistel võrrid ja mina "Erekaga" ei suutnud neil kannul enamasti pidada, siis üks päev lihtsalt hakkasin Miniga sõitma. Masin käis veatult mitu suve ja suutsin isegi Balti Keti päeval hüpekast oma rangluu sellega pilbasteks(ja ilma plastmummuta heebli õlga kinni) hüpata .

Päris oma esimene mopeed oli 15-ndaks sünnipäevaks kingitud tuliuus Delta. Mäletan siiani, kuidas paps sõitis üks õhtu laenatud pirukamossega maja ette ja kutsus kavala näoga appi "asju" üles vedama . Kuna sünnipäev on talvel, siis ootas mopeed(ja selle kärsitu omanik) kevadet Tallinna kortreris teisel korrusel. Kevadel viidi mopeed koos õliga segatud piimanõutäie bensiiniga maale ja seda kütet jätkus terveks suveks. Delta ise siiani samuti alles.
EDIT:
Üks pilt(ca. 1992-3) sellest sünnipäevaks saadud Deltast ja naabripoistest, kellest kaks olid Riga-11 omanikud-

Mis aastal ma mopeedi/võrriga sõitma hakaksin, täpselt ei mäleta. Tõenäoliselt oli see umbes viie aastasena isa Riga-7 ametvõrriga. Nimelt töötas mu isa energiamüügis ja neil oli seal olemas töövõrr, mis oli mõeldud kasutamseks elektrikontrolöridele. Kegi peale minu isa seda eriti ei kasutanud ja ega sellega vist tõenäoliselt masina eluaja jooksul ühtki ametsõitu ka ei tehtud. Põhiliselt tuli isa sellega õhtul töölt koju, läks hommikul tööle ja käis lõunal.

Enda esimese oma võrri pidin endale ise ehitama. Olin umbes 6-7aastane.
Tollajal olid hästi populaarsed klassikalised punnvõrrid - ereka raam, titeka rattad all ja võrrimootor peal. Sumpa asemele oli ka tavaliselt lihtsalt kiviga poolkinni pekstud leegitoruots. Pidureid neil tavaliselt ei olnud ja jalgu lohistati lihtsalt mööda maad. (siiani mul mõttes, et peaks muuseumi jaoks ühe sellise replika ehitama, kõik detailid on nurgas olemas)
Õnneks eriti tihti need masinad korralikult ei töötanud ka ja olid rohkem sellised putitamise ja käimajooksmise pillid.

(Oma võrriehitusest olen just küll mellpoisi teemas kirjutanud, aga selguse huvides panen selle teksti siia ka)

Minu oma oli teiste poiste lahedate plärisevate kustomitega võtteldes väga lahja masin - klassikaline abimootoriga jalgratas.
Mul oli mereroheline erekas ja naabrimehelt sain kingituseks d4 abimootorikomplekti, mille jalgrattale paigaldasin. Enamus sai tehtud ise, ainsad keerulised ja abivajavad tegevused olid minu jaoks keti lühemaks tegemine ja väntade "kõveraks" väänamine, mille juures abi vajasin. Antud masinaga sai ringi sõidetud päris mitu aastat igapäevaselt Haapsalu linnavahel ja mingeid arvestatavaid tehnilisi probleeme ka ei mäleta olnud olevat. Imelik see, et kordagi ei sattunud ka ükski miilits huvi tundma, et laps iseehitatud mopeediga mööda linna ringi laseb.


Niipalju, kui ajaloost mäletan, siis mootorikinnituste kohale sai raamitoru ümber mähitud päris paks kiht kummi, kuna ereka torud on ju peenemad. Sellega sai toru kinnituste jaoks sobivasse jämedusse ja saavutas ka korraliku vibraisolatsiooni, kuna mootor oli kummipuksidel. Väntadele sai sisse väänatud jõnks, nagu on tänapäevaste Riga7-13 omadel - õnneks on need piisavalt pehmest materjalist ja natukene kruustangid evahel kuvaldaga mängimist ja saab ka kuuma andmata ja kroomi vägapalju rikkumata tehtud.

Esimene kokkupuude sõitvate mopeedidega oli siis, kui mina veel 8 aastat vana olin ja umbes tol ajal nii 15-aastasted naabripoisid võrridega sõitsid. Neid siis kortermaja keldris teiste külapoistega mitmekesi värviti, parandati ja tuuniti. Esialgu küll kästi maja ees minul toast purgiga sädet tuua ja mida kõike lollusi veel, aga ma õppisin - hankisin omale kuskilt A. Palu motopiibli ja nii hakkasid tarkused tulema. Mõne kuu möödudes panin juba nende võrri süüdet õigeks ja millalgi sai üks Druzba neilt ära ostetud, nende imestuseks ka tööle pandud. Sellest vist hakkaski algklassides minu külge hüüdnimi MEHAANIK. Tol ajal sai õpitud ka lollusi, tehti esimesed suitsud ja õpiti kuidas õunamahlast purjus olekut tekitav jook valmib. Samas sai ka arutatud kuidas Ziguli kapoti alla Volga mootor passiks ja nii edasi.
Oma esimese mopeedi sain, kui 10-aastaselt maale isa juurde läksin. Siis sai lõpuks laka pealt alla toodud Riga-13, mida ma juba enne koolis käima hakkamist seal uurimas käisin. Masin oli varem kuulunud minu vanemale vennale, kes tol ajal tehnika vastu kuigi suurt huvi ei tundnud - miks ta muidu seisma jäi.
Alguses sai muidugi kõik puuduolevad jupid hangitud ja külge kruvitud, siis hakkas jama pihta - masin käis eriti vaevaliselt edasi, pöördesse jooksis vaid käekõrval lükates. Isa uuris veidi ja selgus et väntvõllilaagrid läbi. Sai mootor lahti võetud ja Viljandi turu pealt uued toodud. Kui asi kokku panemiseni jõudis, polnud isal enam aega ja nii istusingi maja ees, kastrulitäis pudinaid käes ja ladusin esimest korda elus päris iseseisvalt võrri mootorit kokku. Kui mootor raami peale sai tõstetud, sai ka summutist esimesed põksud kätte ja sõitsin kohe mõisa vahele laiama, kust hiljem tagasi tulles siis pool teed lükkama pidin - ketilukk andis alla. Ja ta tegi seda korduvalt kuni uue ketijooksu saamiseni.
Masin oli pärastpoole põhimõtteliselt üle küla võrr mis kahekäigulisele ära tegi, kõiksugu liikluses vajalikke valgusteid omas ja niisama äge välja nägi. Suunatuled toimisid ise tehtud transistoritega relee ja 4,5V patarei pealt, muud toitis traktori käivitusmootori magneto. Sädeme eest hoolitses D6 originaalsüüde. Tihtilugu sai sõidetud kahekesi ja korra sai isegi autorattaid veetud, need siis heinapallinööriga kummagile poole küljekottideks seotud.
Kõige imelikum oli asi et ei minu vanemad ega niisama külaelanikud ei näidanud vähimatki huvi üles selle vastu et 10-aastane punnvõrril ilma igasuguse kaitsevarustuseta ringi liigub. Paar korda helistati koju kuna pensionärid ei saanud seebikaid vaadata kui möödakihutavate võrride tõttu telekas pilt vireles, aga see oli ka kõik. Ühe korra oli ka peaaegu kokkupuude politseiga - nähes plafooniga autot eest tulemas, sai keeratud tee pealt maha heinamaale ning sõidetud paljaste säärtega otse ees olevasse kõrgustesse ulatuvasse nõgesepõõsasse. Loeme seda kõrvetust siis trahviks.
Sügise lõpus jäi võrr muidugi seisma, sellegipoolest sõitsin ma talvel vahelduva eduga edasi. Rammisin meelega tee ääres olevaid lumevalle, üritasin kurvides driftida (lõppes eranditult kukkumisega) ja nii edasi. Tore oli!

Võrrist on suurem osa veel alles. Kõige kurvemaks teeb asja see et mul ei ole mitte ühtegi pilti, ei paberil ega kettal sellest, milline mu roheline rakett oma parimatel päevadel suunatulede, MTZ-82 eslaterna, Jawa 360 tagatule, Riga-2 sadula, painutatud pakiraami ja omatehtud "maalingutega" välja nägi.
Peale seda võrri tärkas minus veel suurem huvi tehnika vastu, millele ei näi lõppu tulevat.

Kirjutasin ja muutsin seda nüüd oma kolmveerand tundi vist aga ikka on mingi kindlasti lisamist vajav pisidetail puudu, ju siis sõbral on õigus et ma liiga põhjalik olen.

Minu kodukandis oli sel ajal kõva sõna poistel "päris meestekas", ehk siis Minsk, või Ukraina. Poole uhkem taolistel sellidel, kui ülejäänud shkolinkute, ereliukastega, saljutide ja "kokkukatega" sõitis.
Väga tehtud vennikestel oli ettejuhtuvatest juppidest kokku lapatud "kurat teab mitmekümnenda" omaniku käest soetatud sääreväristaja. Käikudega masin oli juba midagi sõnulkirjeldamatult ülimat
Sai pikalt shkolnikuga külas ringi vuratud ja võrrimehi palutaud "anna ma teen ühe tiiru" Tutkit brat sulle keegi andis:) Kindlasti oli ka oma positsiooni meeldiv nautida siis, kui sult lunitakse.
Kuna vanematel polnud võimalik unelmate liikurit mulle osta, võtsin asja ise käsile. Mis see siis ära ei ole
Siis sai võetud kinnisideeks Mini. Mutikeste peenraid rohitud ja mida veel, et 200.- rubla kokku saada, sest sellise hinnaga nad teisel ringil olid sealpool kandis. Mäletan, et kodus tuli veel suur pahandus, kuna oma suure taaravedamisega olin ka suure osa talveks tehtavate mahla ja moosipurkidest ära vedanud, ning sügisel tuli moosipurkidest puudus. Kalal käies miski suurema haugi saanuna vedasin selle kohaliku lasteaia kokale ja sain jälle "paar rutsi" . Pisike ärikas
Ja siis lõpuks saabus see kauaoodatud päev, kui sain vajaliku summa kokku ja Mini õue veeretasin. Täpselt ei mäleta, aga arvan, et võisin olla siis miski 12..13 aastane. Loomulikult kohalike poolt "tuunituna" ei tahtnud asi õieti käimagi minna, rääkimata sõitmisest. Õnneks juhtus papal olema siis Normas üks tuttav, kes V-50 mootoritega liikuvaid karte hooldas selles sarjas. Mootor maha ja kaasa sellele onklile, sest ise ei teadnud mitte halligi asjast siis. Oh seda püha rõõmu ja õnnetunnet, kui remotud mootor lõpuks raamivahel häält tegi Hiljem kuulsin, et need jupid ja juhendamine läksid papale maksma soome heli- ja värviploki jupidoonori telekale. Mulle tähendas see omakorda õppeedukuse minimumi nõuete tõusu. Eks ka sealt tuli palju pahandust, kui need numbrid kõik semestri tunnistusel nii ilusad ei olnud, kui sai lubatud.
Edasine suur samm oli sõitma õppimine. Ei olnud vähimatki aimu, mis on gaas, sidur, käigud, milleks neid vaja ja kuidas kasutada. Keegi polnud ennem ju sõita andnud ja veel lollim tundus sel hetkel kelleltki küsida. kuidas sa siis näitad välja, et sa nii loll oled, et mopiga sõita ei oska
Ajapikku tekkis ja arenes sõiduoskus, ning siis oli juba kerge (füüsiline ) vajadus iga päev peale kooli üks tiir sõbrapoisiga teha. Ikka suuremaid ringe sai tegema hakatud. Koolis oli võimalik jalgratturi ja mopeedijuhi lube teha, siis sai seegi etap läbitud. Kui hoolega otsin, leian need veel üles. Sellised väga vahvad kaks identsed pangakaardi suurust papitükki pildiga. Peale oli kirjutatud jalgratturi luba, teisele oli "jalgratturi" maha tõmmatud ja pastakaga peale kirjutatud "mopeedijuhi"

Üks seik jäi veel meelde, kui ühe teise posiga sõitsime. Mina oma üherõngalise kolviga Miniga ja tema Deltaga. Oli ju vaja kohe paika panna, kummal kõvem masin. Kui Mini võidu sai, siis Delta mees tuli kommenteerima "Põhimõtteliselt peaks Delta ikka kiirem olema" ja sõitis minema.

Kahjuks pole pildimateriali

Selline minu esimene kogemus:

Minu esimene kogemus mopeediga oli 2008 aastal kui sain vahetuskaubana delta iseenest masin läikis ja puha aga eelmised omanikud olid sellega väga halvasti käitunud proovisin mootorit renoveerida kuid andsin alla ja ostsin ise jalakäikude peale tehtud delta mootori kuid sellegagi igavest jama ja homme lähen sellel sidurit vahetama lootes et selles on viga