Hei!

Juhtus selline lugu, et vanemate juurde maale külla minnes tegin ka pisikese mopeedisõidu. Ühel kruusateelõigul aga oli lahtine hundikoer, kes ligi tormas ja nati naksas. Kuna suht paks saabas jalas, siis oli seda ainult tunda, aga see pole point. Käratasin omanikust papile, et pane oma koer kinni. See lõugas vastu, ole paigal, ära liiguta, ära vehi jalgadega, see murrab maha ka.... Esmaemotsioonid suutsin õnneks maha suruda ja mida olekski teinud seal paljakäsi, kui agressiivne hundikoer vastas. Lõpuks lahenes asi ikka positiivselt, et päss surus oma koera vasta maad ja ma sain edasi sõita.
Siit tekkisid mõned küsimused. Juriidilises osas pole mõtet ilmselt paugutada, kuna ma ei tea ju mehe nimegi, hea, kui näo ära tunnen, ning isegi sel juhul ei suuda midagi tõestada. See selleks. Ju siis oldi harjutud stiilis "ma käin siin iga päev koer lahtiselt jalutamas ja siin pole keegi kunagi sõitnud" põhimõttega. Riik riigis, oma kirjutamata reeglid piirkonniti vist....

Samas koera peale on suhteliselt mõttetu viha pidada, kui omanik idioot on. Seega taunin kõikvõimalike vahendeid looma vastu, sh. kaikad, koeragaasid jms.

Kindlasti ka kellegil teist taoline kogemus olnud. Kuidas olete käitunud ja mida teistele soovitate?

Minul on ka koertega probleeme olnud:D Ükskord hakkas koer mind taga ajama. Eriti keeruliseks tegi olukorra see, et ma sõitsin deltaga ja siis koer jooksis minust isegi mõõda:D Aga lõpuks ta väsis ikkagi ära ja jäi seisma (säärt ta õnneks ei näksanud). Peale seda juhtumit käisin ma Tallinna bussijaama juures poes ja ostsin viis purki pipragaasi. Praegu on sellega varustatud delta, koolikott ja jalgrattad. Üldiselt mul surmahirmu koerte ees pole, kuna kui ma kuidagi pikali ei kuku, siis peaks koera suutma kahjutuks küll teha kui see just mingi hiigel doberman või mingi väga agressiivne koer pole. Ma olen kuulnud, et koertel on selg nõrk koht. Sa oleks võinud eemal seisma jääda ja ikkagi politsei kutsuda ja vaadata, mis saab. Mina oleks veel omanikku sõimanud natuke. Ma olen ikka nii pahatahtlik , aga kui miski mind ikka ohtstab niimodi, siis ma saan väga pahaseks. Samas kui omanik on läheduses ja näitab välja, et ta hoolib asjadest, siis ma lepin asjaga.

kuivati - su jutul mõte sees. Ega otsest surmahirmu polegi, aga su soovitustele oli seal paar takistavat tegurit Maakohas tuleb see poliis sinna vähemalt 45 minti, juhul, kui ta vaba on hetkel (viimane väljakutse just sinna kanti jäi ajaliselt). Pole päris kindel, et omanik oma üsna raevuka hundiga seal nõustub minuga kohapeal rahulikult ootama kuni õiguskaitse esindaja saabub. Onkli suhtumine pigem selline, et hoopis mina süüdi - tema ju aastatuhandeid seal koeri jooksutanud ja keegi pole seal sõitnud, nüüd järsku siin sa oma pläristajaga. Ja üldse sellised aparaadid ärritavad tema koera, ning ole paigal ja ära liiguta, see võib maha ka murda (tsitaat koeraomanikult). Vastastikune tatipritsimine ei oleks samuti lahenduseni viinud. Ega tegelikult ju midagi hullu seekord ei juhtunugi, aga noh, oleks miski pisem inimene mopeedil, ning näiteks Rootsi militaarsaapa asemel ketsid...

Aga selle su väitega küll nõus pole, et paljakäsi teed tavalise koera kahjutuks. Kui see nii lihtne oleks, siis poleks ühski jõustruktuuris koeri Tsiu auua ja muud sellised koerad, kes mobla vutlarisse mahuvad, sellistega ei ole probleemi

Loomaarmastaja, nagu ma olen, siis kaika variant jääb mu puhul kindlasti ära, seda enam, et loom pole süüdi, kui omanik idioot. Ilmselt tuleb jah mingi pipragaas selle jaoks hankida, mis looma ei sandista, vaid nati kipitama paneb ja eemale ajab. Kuni koer kipitab, saaks rahulikult ka omanikuga juttu puhuda järgmine kord

Mind on koerad mitu korda tagaajanud kui olen mopiga sõitnud, õnneks olen siiani eest ära saanud ainult ühekorra sai säärest mingi väike koer kinni aga see ei tõmmanud pükse lõhki õnneks, ma olen mitu korda väiksemat teed pidi sõitnud vanavanemate juurde ja alati on samad koerad lahti kes taga ajavad ja hauguvad, üks oli mingi suur dobermani moodi ja ma arvan ,et kui see oleks kätte saanud siis ei oleks ainult lõhkiste riietega pääsenud ja see sama on koguaeg lahti, omanikega ma rääkinud ei ole ,sest sellest ei ole nagunii kasu, tavaliselt kui tean ,et seal kuri koer on siis võtan juba enne suurema hoo sisse ,et kätte ei saaks mind.

Sai hangitud pipragaas kirjaga "animal" . Igaks petteks jope taskusse kaasa edaspidi liigeldes. Vabalt ringi jooksva agressiivse koera omanikuga olukorra "läbi arutamiseks" seega piisav ajavaru ilmselt tagatud

Loodetavasti on sellega probleem lahendatud.

Mul külateel on üks krants kes alati u 50m kaasa jookseb ja jalast tahab haarata. Viimasel ajal olen kasutanud võtet, et ründan ise esimesena ehk siis enne koerani jõudmist keeran järsku tema poole. Tavaliselt see aitab, koer ehmatab ära ja taganeb tee äärde. Mõnikord on aidanud ka tagaratta loha pidurdamine.

Mõnikord aitab see ka kui koer ootab juba siis lased koera juures signaali ja koer ehmub.

Nonii. Sai siis ~45 min tagasi esimest korda pipragaasi kasutatud. Olin raamatukokku minemas ja teepeal, kus tavaliselt lahtisi koerasi pole, tuli mulle vastu mingi valge koer. Kuna ta hakkas kiiremini minupoole liikuma, siis ma jäin kähku seisma ja haarasin taskust pipragaasi. Koer tuli mnujuurde ja hakkas agressiivselt haukuma. Läksin oma mopi taha niimoodi, et see oleks mulle kaitseks ees ja suunasin gaasi koera poole. Koer üritas teiselepoole mopeedi minu juurde liikuda ja ma lasin teda. Lask läks täppi ja koer jooksis lumehange kündma. Siis ma igaksjuhuks jälgisin teda, et kas ta tagasi ei tule. Peale seda ma läksin pipragaas näpus ja mopeed käekõrval edasi. Mõne aja pärast jätkasin oma sõitu.

Oleks suvi olnud, siis oleks ilmselt selle koera eest lihtsalt ära sõitnud aga pragu on libe ja see põgenemine võiks väga kehvasti lõppeda kuna ~100 meetri pärast tuleb maantee vastu ja seal mitte seismajäämine võib juba surmaga lõppeda.

Seda ka, et ma soovitan pipragaasi kasutamist harjutada kõigil. Mulle räägiti ükskord sellest, et selle kasutamine peab olema käpas ja gaas alati kiirelt kättesaadav. Siis sai harjutatud gaasi taskust eemaldamist ja kiirelt õige väljalaske poole leidmist. Harjutamisest oli ka kasu. Gaas sai kiirelt kätte ja ohuallikale suunatud.

Momendil on jooksuaeg ja igasuguseid segaduses, looduse kutsele mitte vastu saanud ja nüüd kuskil ulapeal olevaid koeri on suhteliselt palju igalpool!

http://www.motokoolitus.ee/vead.htm

Selles lingis on ka peatükk, kuid käituda lahtiste koertega (peatükk nimega - MUUD VÕIMALIKUD SEGAJAD). Ehk on abi!
Veel ka seda, et koerale mõjub ka tavaline Eestis villitud pipragaas. Olen ise seda, olude sunnil, mõned korrad nii suuremate kui väiksemate koerte suhtes pruukinud. Tuleb arvestada ka tuule suunda ja vahemaad.

See, et jalaga koerale pihta ei saa, on selline suhteline. Muidugi on suurem oht kukkuda. Aga kui koer ikka hammustama kipub, siis on targem jalaga anda(eriti veel 50cc mopeediga sõites, millel puudub kiirendus ja suur tippkiirus) Ma käisin sõbraga sõitmas. Sõber oli deltaga. Kuna delta on madalam kui minu mopeed, siis valis koer oma ohvriks just delta juhi. Delta juht andis kolm korda koerale jalaga vastu vahtimist. See aitas ja koer lõpetas tagaajamise.
Aga koer ei võtnud esimesest korrast õppust. Tagasi tulles tuli ta uuesti taga ajama. Seekord võtsin tule teadlikult enda peale, kuna mul oli pipragaas taskus. Koer jooksis siis minu kõrval ja sihtis mu ilusaid sääri. Siis ma otsustasin, et annan koerale õppetunni ära: Võtsin gaasi välja ja vajutasin päästikut. Koer jooksis peale seda muru peale oma nina nühkima.
Ennem seda juhtumist varitses see koer mind päris tihti. Enamasti ma sõitsin sellest koerast gaas põhjas mõõda. Peale juhtumit saan ma koera juurest rahus mõõda sõita. Oma kuudist ta kaugemale ei tule.
Igaljuhul edu koertega!

Mind on mopiga sõites samuti koer ühe korra kimbutanud, aga viimasel hetkel andsin gaasi ja jäi õnneks seljataha. Sõidukiks oli kroha võrr.
Kõige markantsem juhtum oli paar aastat enne seda, tõsi-küll jalgrattaga, mitte mopeediga. Koer ründas mind hoovist, kui ma lahtise värava tagant läbi sõitsin. Päästjaks sai jalgratta taha haagitud järelkäru. Koer üritas mulle paremasse säärde karata, kuid ehmatades ma lisasin kiirust ja elajas sai hoopis käru nurgalt kõva vopsu. Pani niutsatades hoovi tagasi.
Algul hing veidi kirpeldas, aga tagasi vaadates nägin et koer on täiesti terve ja peremees sulgeb kiiruga väravaid. Väike karvatuust jäi ainult puidust kärukasti nurga külge

Mopeediga sõites on mul koertega kokupuuteid vähe olnud,kuid hirmutav oli küll kui poisikesena "Verhovinaga" sõites hakkas üks suur hundi koer minuga võidu jooksma(õnneks polnud tal muud huvi).
Jalgrattaga sõites on koertega kokku puuteid rohkem olnud.Rattaga sõitja tundub koertele ära jooksva jahi saagina,mis tuleb kinni püüda(eriti noortele koertele,nemad võtavad seda kui mängu)Selle vastu aitas rattaga seisma jäämine,tuli haukus veidi tüdines ja lahkus.

Kuid tundub et, "soki" teraapia on veidi kiirem lahendus.Loom saab ebameeldiva kogemuse ja edaspidi väldib.

Sõitsin ka M750-nega, kohustuslikus korrad tyhjad sumpsitorud nagu nagale kombeks. Koerajurakas kaalus umbes sama palju nagu mina. Kui ta sisi rattal kõrval joostes mörisem ahakkas, arvasin tark tegu olevat järsult gaasi andes tekkiva kohutava mürinaga peletis kraavi ehmatada, kuid ssinised hambajäljed säärel näitasid, et ehmatusest tingitud sööst minu sääre suunas ületas tsikli kiirendusvõime.
Loo moraal: ära ärrita koera ja koer ei ärrita sind.
Kuigi igasugu kiiremalt liikuvaid objekte nähes tekib koeral jahiinstinkt, siis enamasti nad ei ründa inimest seal peal, vaid sõiduki esiratast-ja see alles ohtlik ongi.

Ise ma pooldan pipragaasi, kui kõige *humaansema* vahendi kasutamist. Igasugused kaikad ja muud löögivahendid, nagu ka jalaga andmised võivad lõppeda väga räbalalt mõlemile osapoolele, ja ka võimatu ei ole miljonikroonise arve takkajärele saabumine koeraomaniku poolt. Loomulikult hädakaitse on eriasi.