Lingin siia ühe kokkutulekul osaleja pildigalerii, kuna Ta seda siia ise pannud ei ole. Loodan, et ei pahandata: http://www.album.ee/album/30041015/50113927

Minu endapoolsed kommentaarid üritusele tulevad paari päeva jooksul.

http://www.album.ee/node/15584534/50113927 nujahh. ma olen kadedusest sinirohekirju

See on Urmas Teearu MB-042m.
Eks ka mina olen seda vaadates kade ja kurb, et selline tase on ette pandud... kuhumaani ma oma masinatega, vist kunagi ei jõua. Ainus, millega saan enda rahakotti lohutada, et minu mõlemad, nii 042 kui ka 042m eksemplarid on värvitud, mitte kroomvelgedega. 130% vajalikest osadest olen suutnud kokku koguda (st paljusid suuri osasid on rohkem kui tarvis, puudu on tenäoliselt mingeid üksikuid pisividinaid), kui vaid jõuaks selle aastaga ka masinad valmis - üritan naiivsena paralleelselt teha kogu Lvovi tagavedrutusega võrride sarja - 042, 042m, 044, 045 ja 047, kuna millegipärast tundus, et nii on lihtsam - paljud osadest on kokkulangevad ja saab natukene ka "konveierit" panna.
Krt, järjest pean enda tegemiste puhul häbiga konstanteerima, et ainult suurest tahtmistest ning keskmistest teadmistest ja oskustest jääb väheks, kui aeg ja finantsid muudesse aukudesse koguaeg ära sulavad - momendil seisavad masinad lahtivõetuna ja sorteerituna lihtsalt ootel.
Lohutan ennast vaid sellega, et keegi peab ju see hull ka olema, kes naiivse järjekindlusega mopeedindust elus hoida ja teisi samasuguseid "hulle" omavahel suhtlema meelitada proovib. Kahjuks tuleb kõik see millegi muu tegevuse arvelt. Ehk suudan millalgi ajapikku kõhu kõrvalt ka oma vanamopeedide turvakodu ruumid lõpuni valmis ehitada ja siis kunagi ka oma hoolealuste tervisliku seisundi parendamiseni jõuan ning vanaduspõlveks on olemas ka reaalne ja toimiv mopeedimuuseum koos korralike ja arvestatavate eksponaatidega ja vahetevahel satub sinna ka mõni külastaja.

Nüüd aga minupoolne heietuse lõpp ja lubatud kommentaar kokkutulekule:
Väga meeldib, et paljud, kes eelmisel aastal kohal olid, olid ka see aasta olemas - järelikult ei olnudki asi nii hull, kui seestpoolt vaadates tundub. Tore oli näha kohal ka uusi meeldivaid inimesi, kellega on küll ennem kas telefoni või neti teel suheldud, aga näost-näkku ei olnudki kohtunud. Eks osalejad ongi need, kes sellele üritusele oma näo annavad. Tundub, et mopeedimehed on ühiskonna parem osa ja ainuüksi selliste inimestega kokkusaamiseks on neid kogunemisi tarvis ja selle nimel tasub kogu seda asja ka korraldada.
Nagu ikka, siis pani kerge põntsu üritusele vihm, mis hakkas sadama täpselt orienteerumisstardi ajal laupäeval ja sadas kuni õhtuni. Selle tõttu oli veidike kurb ka nende pärast, kes märja ja külmana lahkuma pidid. Tõenäoliselt oli ka see aasta nii, et need, kes olid kohal reede õhtust pühapäeva lõunani, jäid asjaga enemvähem rahule ja need, kes kas saabusid või lahkusid laupäeval või ei osalenud näiteks orienteerumises (mis ju ongi selle kokkutuleku ainus aktiivne tegevus peale koguaeg kestva söömise), võisid tunda, et midagi nagu ei toimunudki ja jäi kõike nagu väheks. Samas ei tahaks ka asja nagu üle organiseerida ja hakata pulmavanemat mängima ja murumänge korraldama - las olla parem selline vabam õhkond ja töö sektsioonides.
Kahjuks ei jõudnud kohale ka keegi väliskülalistest, rootslastel oli mingi muu üritus samal ajal, moskvast saabuma pidanud inimene ei jõudnud komandeeringust koju tagasi, et kokkutulekule tulema hakata ja lätlane jäi haigeks.
Samamoodi kadusid kuhugi ära ja kontakti nedega rohkem enam ei saanudki, laupäeva öösel mängima planeeritud ameerika bluesmuusikud. Selletõttu jäi ka lavaprogramm natukene poolikuks ja stiilidest oli esindatud vaid reedeõhtune-öine rahvamuusika ja laupäeva varõhtune punk. Mingit asendusesinejat Eestist kahjuks sellise imeväikese seltskonnaga ürituse eelarve aga tellida ei lubanud. Vabandan.
Eks sellise kokkutulekuga kuidagigi ots otsaga väljatulek on nagunii peaaegu hiromantia - meid on ju vaid mõnikümmend ja juba praegu osalejate valupiiri ülemises otsas oleva osavõtumaksude summa lihtsalt ei võimalda asja uhkemalt teha. Ükski ettevõte aga elusees sellise ürituse sponsoriks ei hakka - see oleks ju neile täiesti mõtetu, kuna puudub piisav kõlapind ja sihtrühm, et sellest ka neile mingit kasu oleks. Mopeedikeskuse ja minu enda võimalused kahjuks lihtsalt rohkemat välja ei kannata.
Sellele kõigele vaatamata loodan, et keegi ennast väga halvast ei tundnud ja me kohtume teie kõigiga ka järgmise aasta kokkutulekul. Täpselt mis kujul ja kuidas see saab toimuma, ei ole kahjuks veel teada. Eks tuleb proovida välja nuputada optimaalsemat ja võibolla paremat ürituse ülesehitust, et asi paremini sujuks.

mopeedi koostamis talgud korraldama ila tilgub just nende küljeplekkide peale

Jaani üritusele sõites püüdsin kuidagi defineerida iseenda jaoks, et mis see siis on, kuhu nüüd nii suure rutuga minnakse. Lõpuks jäin peatuma mõtte juures, et ürituse sisu esmasem eesmärk on lihtsalt ettekääne. Tuntud "Vene jahi eripära" või "kalapüügi eripära" idee ei olnud ju ka jahilkäik või kalapüük - see oli lihtsalt ettekääne, et sündmused kuidagi liikuma saada ning edasine oli improvisatsiooni küsimus. Kas pole mitte siis nii ka Üsse puhul. Okei, ameeriklased ei tulnud, lätlane ei tulnud ja imelugu, ka venelane ei tulnud. Arvan, et see ei ole üldsegi probleem. Probleem oleks aga siis, kui Jaan järgmisel aastal kutset ei esitaks. Paratamatult peab leiduma autoriteet, kelle kutse peale tegelased kohale ruttavad ning asuvad omavahelistesse, sageli väga keerulistesse ja arusaamatutesse suhetesse, kuid mis kokkuvõttes annabki kogu fiilingu. Sellest vaatenurgast silmitsetuna ei ole oluline, et tuli vihma, et muusikaline etteaste jäi mõnevõrra kesisemaks, (muide üllatusesineja Urmas Teearu: laul + kitarr läks saldo plusspoolele ning laivis rahvalaulude esitamine otse tünnist samuti) või esines mõni muu pisiprobleem. Põhiline oli olemas. Nii ma mõtlen. Seetõttu ei tahaks mingit viginat kuulata, seda ka üli- enesekriitilise korraldaja suust. Iseasi, kui nüüd rahaliselt miinusesse jäädi.

Õnnistan teid.

Margus

Eks see rahalisse miinusesse jäämine ole suhteline mõiste - reaalselt ju otseste kuludega ei jää, sest igaüks maksab ju oma tekitatud kulud ja tarbitud tavaari kinni ning vaid osalejate arvust sõltumatute üldkulude (personali palgad, sedmete rent, transport jne) kaetud saamine sõltub sellest, kas see arv on piisvalt suur, et sealt ka niipalju üle jääb, et ka need kaetud saavad.
Põhilise probleemi tekitab alati ürituste sellise ülesehtuse puhul see, et eestlased enmuses ei ole eelregistreeruja rahvas. Sellega seoses peab õunte pealt ja laest vaatama, mida ja kui palju varuda, et midagi mittemingil juhul puudu ei jääks. Kõik vajalik tuleb aga juba umbes nädala ette tellida ja ka kinni maksta. Kui osalejate reaalne arv ja prognoositud arv on väga erinevad, siis juhtub tavaliselt see, et järgmised nädal aega olen sunnitud oma peret ja muid loomi asjaolude sunnil toitma näiteks igaks-juhuks valmisostetud mõnekümne kg grillliha ja toorvorstidega ning hotdogi kuklitest saiavormiga.
Samas on see kõik minu teadlik valik ja tunduv ainuvõimalik lahendus sellise kokkusaamise korraldamiseks ning võtan asja kui ühte oma hobidest, sest kommertsalustel oleks sellise ürituse korraldamine lihtsalt võimatu. Niikaua, kui mu pere mind mu tegemistes toetab ja seda kõike taluda ja ka kaasa aidata suudab, on kõik korras.

Kolekahju jah, et ei pääsenud sel korral. Samal ajal tuli Rabarockil tööl olla. Eelmise aasta üritsut külastanuna julgen arvata, et tean, millest ilma jäin. Masinapargis endal kah vahepeal väike muutus toiminud, seega loodame ja ootame, et järgmisel aastal õnnestub ürituse ajaks vaba aeg saada töölt